Itaalia «põgenikesaarel» valitseb kaos

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Immigrandid Lampedusal.
Immigrandid Lampedusal. Foto: SCANPIX

Silvio Berlusconi tuli, lubas golfirada ja kasiinot, ja lahkus. Lekkivad kalapaadid toovad aga Aafrikast migrante üha juurde. Lampedusa elanike meeleheide kasvab.


Itaalia lõunapoolseim maalapike on lähemal Tuneesiale kui Sitsiiliale. Praegusel aastaajal peaksid siinsed plaažid olema turistidest tulvil. Selle asemel on nii saar kui selle hotellid samahästi kui mahajäetud – kui rannavalvurid, politseinikud ja humanitaartöötajad välja arvata, kes soodsat mereilma ootavad, mis järjekordse põgenikelaine kaasa toob.

«Turism on null,» kurdab Maria Sanguedolce oma rannarestorani nukralt tühjade laudade vahel. Uueks naabriks on talle tekkinud lammutamist ootavate Liibüa ja Tuneesia laevade surnuaed. Siin-seal näeb uitamas hulkuvaid koeri.

«Mul on Berlusconi lubatustest täiesti kõrini. Ja meedia olgu äraneetud,» lisab ta. Peaministri paremtsentristliku valitsuse jaoks, mis alles tuigub pärast maikuiseid katastroofilisi kohalikke valimisi, on täitmata lubadused üks piinlik teema.

Ja otsekui oleks proua Sanguedolce sõnad Rooma kostunud, tuli neljapäeval valitsuselt napisõnaline teade: me peame Lampedusale antud lubadusi ja anname asja üle keskkonnaministri Stefania Prestigiacomo kätesse.

20-ruutkilomeetrine kaljune saareke on tänavu kujunenud väravaks Euroopasse, tõmmates kuue nädalaga ligi enam kui 23 000 tööotsinguil tuneeslast. Sellele järgnes rahva väljavool Liibüast, kelle lahkumise korraldas Tripoli režiim. Sajad on neelanud meri.

Abiorganisatsioonid ja saare paartuhat asukat, kes 80 protsendi ulatuses turismist sõltuvad, süüdistavad valitsust ülimas saamatuses ootamatu kriisiga toimetulekul.

Ligi kaheks kuuks jäeti enam kui 6000 tuneeslast saarele põhimõtteliselt omapead. Nad uitasid mööda külasid ja kaljusid, otsisid prügikastidest süüa ja magasid lageda taeva all. Valitsuse plaan oli seda olukorda pildistada ja fotomaterjal Tuneesiasse suunata, peatamaks uute inimeste saabumist ja veenmaks Brüsselit, kuivõrd vajalik on Euroopa Liidu kollektiivne sekkumine.

Plaan andis tagasilöögi, mistõttu Berlusconi oli sunnitud märtsi lõpus kohapeal ära käima. Ja lubama saarekesel villa soetada. Peaminister tõotas rajada glofiväljaku ja kasiino ning toimetada migrandid Sitsiiliasse ja mandrile sorteerimiskeskustesse.

Võimud ja ÜRO põgenikeagentuur on tänaseks suutnud tagada olukorra, kus enamik migrante paari päeva jooksul pärast maabumist laevadega ära veetakse. Meedias kinnistunud pildid kaosest on aga tekitanud itaallastest ja välismaalastest turistides tunde, et Lampedusast tuleb iga hinna eest eemale hoida.

Kuna saarel peale vihma (mida sajab vähe) muid veeallikaid pole, suudetakse seal vaevu paari puud elus hoida – janusest golfirajast rääkimata. Vallavanem Bernadino de Rubeis on ise Berlusconi partei mees, kuid pritsib valitsuse peale tuld ja tõrva, golfiraja ideed nimetab ta aga «naljategemiseks».

«Ta peaks sõna pidama ja majandusabi saatma. Me elame turismist. Paljud panevad uksi kinni. Hooaeg on mokas,» ütles ta Financial Timesile. Turismiministri ja endise Berlusconi meediaimpeeriumi töötaja Michela Brambilla poolt üllitatud reklaamikampaania tembeldas ta aga «täiesti mõttetuks».

«Me oleme väsinud. Meil on vaja vastuseid, mitte telereklaame ja kõnesid,» ütles ta.

Vallavanema arvates oleks lahendus, kui Lampedusasse rajataks vabakaubandustsoon. «Meie oleme ju tegelik piir,» rõhutab ta. Praegu vähemalt on kaubandus praktiliselt olematu.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles