Tallinlanna ja Saksamaa esimene naisprofessor Margarete von Wrangell püüdis alkoholikeelu ajal luua Eestis suhkruparadiisi (2)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margarete von Wrangell
Margarete von Wrangell Foto: Wikimedia Commons

Kuidas määratleda esimest Eesti naisprofessorit? Kas oli selleks farmatseut Alma Tomingas 1940. aastal? Või Tallinna Konservatooriumi professor Sigrid Andropoff-Hörschelmann 1936? Või miks mitte loodus- ja põllumajanduskeemia professor Margarete von Wrangell?

Vähemalt sakslased on kindlad, et ta oli esimene Saksa naisprofessor, kuigi ta oma juurtelt kuulus baltisakslaste hulka. Kraadi kaitses Margarete von Wrangell 1923. aastal.

Lapsepõlv Venemaal

Margarete Mathilde, keda perekonnas kutsuti nimega Daisy, pärines vanast baltisaksa aadliperekonnast ja sündis 25. detsembril 1876 Moskvas parun Karl Fabian von Wrangelli ja tema naise Julie Ida Marie kolmanda lapsena (ukj 7. jaanuar 1877). Wrangelli suguvõsa oli ääretult suur ja sel ajal oli Venemaal umbes 40 selle suguvõsa erinevat liini, kust pärines nii riigitegelasi, sõjaväelasi, teadlasi kui maadeuurijaid. Daisy vanemad pärinesidki Wrangellide erinevatest harudest. Isa Karl oli sündinud Jootme mõisas Järvamaal ja ema Ida Tallinnas. Moskvas elasid nad tol momendil Karli ametikohustuste tõttu – ta oli kõrgem sõjaväelane.

Oma varastel eluaastatel oli Daisy haruldaselt terve ja elurõõmus laps. Kogu tema elu läbivaks karakteerseks iseloomujooneks jäi see, et ta kunagi ei kaevelnud ja instinktiivselt tunnetas, mis on õige ja mis vale. Kolmeaastaselt haigestus Margarete sarlakitesse, mille järel tekkisid komplikatsioonid, mida kohe ära ei tuntud ja õigeaegselt ravile ei allutatud. Tema tervis jäi pärast seda hapraks, nii et vanematele soovitati tüdrukut mitte liiga palju vaevata hariduse andmisega.

Daisy sai algõpetust kodus emalt koos oma vanema õe Marie ja vend Nikolaiga. Kui ema sai teada, et ta ootas oma neljandat last, loobus ta tunniandmisest. Nikolai pandi kooli, nagu poiste puhul tavaks oli. Tüdrukutele võeti venelasest kodukooliõpetaja.

Daisy esimesed lapselikud keemiaalased huvid väljendusid kaheksa-aastase tüdruku kirjas oma vanaisale, milles ta uhkelt teatas: «Doktor kirjutas välja fosforit hiirtele ja arseenikut minule.» Mõned nooruspõlve aastad veetis perekond Ufaas, kus Daisyl tärkas huvi taimede ja looduse vastu.

Noor paruness Tallinnas

1888. aastal asusid Wrangellid elama Tallinnas. Paraku suri just sel aastal Margarete vanem õde ja aasta hiljem ka isa ja nii sai ema neiule kõige lähedasemaks inimeseks maailmas. Nüüd oli ka Daisyl aeg kooli õppima asuda. Selleks sai Elisabeth von der Howeni saksakeelne tütarlastekool. Margarete on selle aja kohta kirjutanud: «Mu parimad mälestused on seotud paruness von der Howeni tütarlastekooliga; tema südamliku ja erilise juhtimise all õppisime lihtsalt teadmiste saamise rõõmust.»

Margarete lõpetas kooli 1894. aastal suurepäraste tulemustega ja pärast eksamite sooritamist omandas kooliõpetaja kutsetunnistuse. 19 aastat vana, alustas Daisy oma ühiskondlikule positsioonile vastavat elu. Ta mängis tennist ja malet, luges Homerost kreeka keeles ja Virgiliust ladina keeles, osales kohustuslikel ballidel ja suvistel väljasõitudel mereäärsetesse kuurortidesse.

Lisaks kirjutas ta novelle, mida avaldati Revalsche Zeitungis Daisy Wrangelli varjunime all. Kuni 1904. aastani andis ta loodusteaduse eratunde ja võttis ise maaliõpetuse tunde. Kõik see hoidis teda pidevalt tegevuses, kuigi ta leidis need tegevused igavad olevat. Samuti ei köitnud Daisyt ei filosoofia ega teoloogia. Juhuslikult avastas ta enese jaoks matemaatika, mille ta leidis «täiesti huvitava olevat».

Kuid üle kõige meeldis talle siiski loodusteadus. 26- aastaselt jõudis Daisy äratundmisele, et ta tahaks oma tühja elu täita õppimisega «isegi siis kui see peaks maksma minema tema viimase kaelakee». Aastaid oli ka juba nii palju, et ees terendas pigem tanteseisus kui abielu. Venna surma pärast 1898. aastal, kes oli õppinud Zürichis keemiat, pidi ta hoidma oma plaanid saladuses: suguvõsa oli veendunud, et Nikolai surm oli põhjustatud liigsest õppimisest. Terviseparandamise ettekäändel sõitis Margarete Saksamaale ja võttis osa Greifswaldi Ülikooli botaanika suvekursustest.

Väljamurdmine naiste maailma kitsastest raamidest

Saanud teadlikuks, et naised sel ajal polnud veel teretulnud ei Greifswaldi ega Marburgi ülikoolis, valis ta Tübingeni. Just 1904. aastal oli see ülikool otsustanud lubada ametlikult üliõpilaseks registreeruda ka mõningatel naistel. Kui tema samm Eestis teatavaks sai, lõpetas suur osa sugulasi temaga igasugused kontaktid selle «hullu emantsipatsioonilise idee» tõttu. Õnneks oli tema ema tütre valikute suhtes toetav.

Margarete valis keemiaõpingud. Tema jaoks oli see terve romantiline ja poeetiline maailm. Valemid polnud mingid jäigad matemaatiliste numbrid, vaid läbi nende pulseeris elu ise kogu oma puhtuses ja ilus. Ühes valemis võis ta kuulda hapniku kannatamatut südamelöögisagedust, teises lämmastiku aeglast vereringet, kolmandas näha mangaani kameeleonlikku muundumist.

Noor keemik avastas varsti distsipliini, mis ühendas kõik tema huvid ja täitis elu tervenisti – see oli taimefüsioloogia. Juba aasta pärast õpingute algust kirjutas Daisy koju: «Algul tahtsin end põhjalikult pühendada keemiale, siis aga leidsin taimefüsioloogia. Tahtsin teada, kas suudaksin leida midagi uut ainevahetuse ja taimede struktuuri kohta.» Margarete töödesse suhtus väga suure poolehoiuga professor Wilhelm Gustav Wislicenus, kes heameelega andis talle suuniseid ja nõuandeid. 1909 sai Margarete von Wrangell doktorikraadi summa cum laude oma teadustöö eest, mis käsitles isomeerseid nähtusi.

Algasid «rändlinnu» aastad

1909-1910 töötas Daisy assistendina Tartus Liivimaa Ökonoomilise Sotsieteedi keemialaboratooriumis. Liialt rutiinse töö tõttu võttis ta aga peatselt kuulda professor Wislicenuse soovitust ja läks Inglismaale Nobeli preemia laureaadi Sir William Ramsay juurde.

Professor Wislicenusele kirjutas ta: «Sir William on väga meeldiv, minuga eriliselt sõbralik ja võluv. . . . Pärast mõningaid ebaõnnestumisi otsustasin töötada mõnda aega vaikselt üksi ja proovida midagi uut. . . . Kolm nädalat ei andnud ma ennast Ramsay´le näolegi…, siis läksin tema juurde.» Naise üllatuseks õnnitles Ramsey teda südamlikult ja võttis oma uurimisgruppi, mis tegeles tooriumiga. See tunnustus Ramsey poolt avas hiljem tema jaoks uksed Marie Curie juurde.

William Ramsay
William Ramsay Foto: Wikimedia Commons

Pärast oma praktikavõimalusi Londonis läks Margarete 1910. aastal mõneks ajaks Strasbourgi Anorgaanilise ja Füüsikalise Keemia Instituudi assistendiks professor Edgar Wedekindi juurde. Professor hindas naise laiahaardelist ja metodoloogilist tööd ning nägi tema paljutõotavat tulevikku keemiatehnoloogias. Seejärel jõudis ta 1912. aastal Pariisi, et praktiseerida tunnustatud naisteadlase Marie Curie’ juures, kes just oli saanud Nobeli keemiaauhinna.

Marie Curie
Marie Curie Foto: Wikimedia Commons

Koostöö hingesugulase juures kinnistas Margarete von Wrangelli nime kindlalt teaduse maailma. Curie hindas tema tööd tooriumiga ja usaldas talle nüüd uraani. «Ma töötan,» kirjutas Daisy emale, «saja liitri uraani lahusega, mis täidaks kaks veiniaami. Mme Curie usaldas selle varanduse mulle, sest mul oli kogemusi tooriumiga.» Töö Pariisis aga jäi halvenenud tervise tõttu lühikeseks. Daisy ema tundis igal juhul suurt kergendust, et tema tütar sellest tööst kaugemale pääses.

Eksperimentaallaboris Tallinnas

Perekond Tallinnas ei saanud mitte midagi aru tema teadusliku töö tähtsusest ja ei tahtnud midagi muud, kui et Daisy tuleks tagasi koju. 1912. aastal tuligi naine Eestisse tagasi ja sai võimaluse töötada Tallinnas Eestimaa Põllumajandusliku Ühingu eksperimentaallaboris. Ta kinnitati selle juhatajaks ning nüüd keskendus naisteadlane rohkem südamelähedastele töödele. Teda huvitasid söödakultuurid, fosfaadid ja nende mõju taimekasvatusele.

Esimese maailmasõja ajal, kui suhkur muutus väga raskesti kättesaadavaks, hakkas Margarete huvi tundma selle kohaliku tootmise vastu. Ta kirjutas: «Eestis on ligi kolmsada tänapäevase sisseseadega piiritusetehast, mis alkoholi keeluseaduse tõttu kasutult seisavad. Peaks olema ju võimalik ilma suuremate raskusteta need ümber kohandada suhkru ja kartulitärklise valmistamiseks.» Ta jälgis ise destilleerimisseadmete ümberehitust ja otsis kohalikku toormaterjali.

Ühel 1918. aasta talvehommikul, kui Daisy uuris parajasti looduslikke fosfaate, ilmus tema laborisse jõuk bolševikke, kes teatasid, et tema volitused on lõppenud ja tal tuleb oma asjad uutele võimudele üle anda. Margarete keeldus paberitele alla kirjutamast. Mõni päev hiljem arreteeriti ta oma kodus öösel kell kolm ja viidi tervelt kolmeks nädalaks vanasse sadamaaita. Naine vabanes, kui saabusid Saksa soldatid.

Teadustöö professorina Saksamaal

Margarete von Wrangelli uuringud Eesti mineraalväetistest tundusid huvipakkuvad ka sakslastele. Nii leidiski ta end 1918. aasta lõpul Saksamaalt Hochenheimi Ülikooli juurest, mille tolleaegne direktor ja tulevane majandusminister professor Hermann Warmbold teadis Daisyt juba Tallinnast ja hindas teda väga.

Hohenheimis omandas Margarete õiguse pidada loenguid ja sai oma uurimistööks toetust Saksa väetisetööstuselt. Kuna Saksamaa kaotas Versailles´ rahulepinguga suure osa kaevandusi, siis oli riigile väga oluline Wrangelli teadustöö muldade ja fosfaatide kohta. Nimelt avastas naine, et teatavad kultuurid vajavad vähem väetisi. See pakkus väljavaateid parandada elanikkonna toiduainetega varustamist.

1922 kutsuti Margarete von Wrangell liituma füüsikalise keemia ja elektrokeemia instituudiga Berliin-Dahlemis. Ta kaitses oma teise väitekirja ja 1923. aastal sai temast esimene täieõiguslik naisprofessor Saksamaal. Meessoost teadlaste hulgas põhjustas see üsna suurt rahulolematust, valimistel võitis ta vaid ühe enamhäälega. Valitsuse rahalise toetusega sai ta oma Taimse Toitumise Instituudi, mis oli varustatud laborite ja katseväljadega.

Suhted kolleegidega olid algul üsna segased: mõned süüdistasid Wrangelli ülbuses, teised imetlesid tema huumorit, eneseirooniat ja lahkust. Kõigele raskustele vaatamata jäi Margarete sellele ametikohale kümneks aastaks, kuni oma surmani. Ta juhtis oma asutust järjekindla entusiasmiga, publitseeris artikleid taimede toitumisest ja muldade rikastamisest ning oli 16 doktoritöö ja enam kui 40 teadustöö juhendajaks. Tema instituudi laborid koos katsepõldudega tõid Hohenheimile kuulsust ja hästi rahastatud projekte.

Foto: Hohenheimi ülikool

Margarete von Wrangell kirjutas oma emale: «Oma erialal on mul palju võitlusi. Ma olen esimene korraline naisprofessor Saksamaal. Lisaks on mind tunnustanud mitmed teadussuurused. See on kaasa toonud paljude vaenu. Minu instituut on rajatis, millel saab olema püsiv väärtus ning vaatamata suurele murele ja töisele ülekoormusele teeb see mulle siiski rõõmu. Igal juhul tean, mille nimel ma võitlen.»

Margarete´ist sai Saksa Naisõpetlaste Liidu asutajaliige. 1927 oli seal juba 3815 naist. 1928. aastal kaitses ka Eestis esimene naiskeemik oma diplomitöö. Nimelt Johanna Tammison Tallinna Tehnikumis ja teemaks oli «Lubjalämmastiku tehas, mille toodang miljon puuda aastas». Pärast spetsialiseerus ta küll Saksamaal end täiendades riiete värvimise alale ja temast sai Tallinna naiskutsekoolis pedagoog.

Ka teadlasena võis abielu õnnestuda

1926. aastal sai Daisy ühel päeval allkirjastamata piltpostkaardi Serbiast väga tuttava käekirjaga. See oli kunagiselt lapsepõlvesõbralt vürst Vladimir Andronikovilt. Pärast revolutsiooni ja kodusõda olid levinud baltisakslaste seas kuuldused, et vürst on enamlaste poolt hukatud. Nüüd kirjutaski Vladimir, et ta vastupidiselt kuuldustele on siiski vägagi elavate kirjas ja sooviks sellest hea meelega teada anda. Ta kirjutas: «Kas see pole mitte uni? Daisy, väike sugulane Revalist, on saanud suureks professoriks Saksamaal.»

Vürst Vladimir
Vürst Vladimir Foto: Wikimedia Commons

Sugulus oli muidugi väga kaudne. Kõik baltisakslased lugesid end tegelikult hõimlasteks. Nii oli ka Vladimiri isa Mihhail Andronikov olnud abielus Sofia von Ungern-Sterbergiga ja sellest siis ka nende kokkupuutumised lapsepõlves. Vürst Vladimir oli olnud Vene keisririigi sõjaväelane ja hiljem sõdinud valgekaartlikes vägedes.

1928. aastal, 51aastasena, abiellus Daisy Vladimiriga. Talle anti eriluba edasitöötamiseks professorina ja instituudi direktorina. Sel ajal oli Saksamaal naistel pärast abiellumist keelatud riigiteenistuses töötada. Fakt, et tema sai loa, näitas ilmekalt, kui kõrgelt hinnati naise teaduslikke töid.

Järgnesid aastad õnne, täidetud tööga, reisimisega ja seltsieluga. Margarete toetas materiaalselt paljusid oma baltlastest sugulasi. Kahjuks ei saanud ta oma abielu kaua nautida. Lapsepõlves põetud sarlakid olid jätnud talle neerupuudulikkuse, mis tabas nüüd täie võimsusega. Pärast lühikest ja ägedat haigust suri Margarete von Wrangell 55-aastasena 21. märtsil 1932. Ta maeti Tallinna Kopli kalmistule, mis teatavasti nõukogude võimude poolt maatasa lükati.

Vürst Andronikov, kes oli oma naist väga armastanud ja toetanud teda tema töös igakülgselt, kirjutas Daisy elust tema kirjade ja päevikumärkmete põhjal elulooraamatu, mis avaldati 1935. aastal: «Margarethe v. Wrangell: Das Leben einer Frau 1876-1932. Aus Tagebüchern, Briefen und Erinnerungen dargestellt». Margarete von Wrangelli mäletusmärgile  Hohenheimis on raiutud tema sõnad: «Ma elasin taimedega. Ma panin oma kõrva vastu maad ja mulle tundus, et taimed hea meelega jutustasid mulle oma kasvu saladustest.» 1997. aastal kutsuti Baden-Württembergi liidumaal ellu Margarete von Wrangelli nimeline teadusgrant, mis on mõeldud toetama naisõpetlasi.

Kasutatud:

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles