Rene Tammist­: Saksamaa aatom

Rene Tammist

FOTO: Pm

Uus olukord sunnib tuumaenergia arendajaid küsima, kas mäng väärib küünlaid, kirjutab Eesti Taastuvenergia Koja juhataja ­ Rene Tammist­.

Saksamaa otsus sulgeda aastaks 2022 tuumajaamad oli ühelt poolt ootuspärane, teisalt üllatav. Jättes kõrvale otsuse poliitloogika, tuleks endalt küsida, millist mõju avaldab globaalse tööstushiiglase ning ELi poliitilise ja majandusliku liidri otsus energiapoliitikale nii ELi sees kui ka väljaspool.

Läinud esmaspäeva varahommikul vastu võetud otsusega ei kasutata Saksamaal enam tuumaenergia tootmiseks kaheksat vanimat tuumaelektrijaama. 2021. aastaks suletakse veel kuus ning 2022 viimased kolm. Plaani kohaselt suurendatakse 2020. aastaks taastuvatest allikatest toodetud elektri osakaalu 17 protsendilt 35 protsendile ja seejuures vähendatakse CO2 heitmeid 40 protsenti.

Need eesmärgid on olnud Saksamaa energia- ja kliimapoliitika osa juba pikka aega. Lisameetmed on plaanis energia säästmise vallas ning taastuvenergia teaduse ja arenduse programmides. Lihtsustada on kavatsetud elektrivõrkude rajamiseks vajalikku planeerimist ja lubade väljastamist ning taastuvenergia arendamist. Peale selle kavatsetakse võimsamate vastu välja vahetada väiksema võimsusega tuulikud, mis pandi püsti 1990. aastate algusest, ajal mil toonane kantsler Helmut Kohl taastuvenergia toetamisega algust tegi.

See pole esimene kord sakslastel tuumaenergiast loobuda. Kuni läinud aasta sügiseni elasid sakslased täies teadmises, et aastal 2023 lõpetab Saksamaal töö viimane tuumareaktor. Angela Merkeli eelkäija Gerhard ­Schröderi juhitud punaroheline koalitsioon tegi vastava otsuse 2000. aastal. Pool aastat tagasi otsustas paremliberaalne koalitsioon aga teha kannapöörde ja jaamade tööd pikendati 12 aasta võrra.  

Praegu toodab Saksamaa 42,4 protsenti elektrist kivisöest, 22,6 protsenti tuumajaamadest, 17 protsenti taastuvatest allikatest ja 13,6 protsenti maagaasist. Läinud aastal Euroopa Komisjonile esitatud taastuvenergia tegevuskavas teatas Saksamaa valmisolekust toota 2020. aastaks 38,6 protsenti elektrienergiast taastuvatest allikatest. Saksamaa taastuvenergia ühendus omakorda avaldas tööstuse valmisolekut toota 2020. aastaks pool kogu Saksamaal tarbitavast elektrist taastuvatest allikatest ja investeerida selleks 150 miljardit eurot, juhul kui poliitiline keskkond seda soodustab.

Viimase puudumist on aga kantsler Merkelile korduvalt ette heidetud. Läinud aastal kärbiti kantsleri juhtimisel toetusi päikeseelektrile. Samuti on probleeme nii planeeringute kui ka võrgusüsteemi arendamisega, mis takistab riiki läbivate kõrgepingliinide arendamist, millega Põhja-Saksamaal toodetud tuuleenergia lõuna tööstustarbijateni jõuab.

Tuumajaamade asendamine taastuvate allikatega polnud probleem ei enne läinudnädalast otsust ega saa olema ka tulevikus. Probleem on ennekõike kavas vähendada CO2 heitmeid 40 protsendi võrra. 70 protsenti energiast Saksamaal tarbitakse hoonetes ja transpordisektoris, see on ka koht, kus heitmeid vähendada. See tähendab senisest veelgi ambitsioonikamat energiasäästuprogrammi hoonete ehitusel ning keskkonnasäästlikke transpordilahendusi. Kui seniste hoonete energiatarbimise vähendamine on Saksamaa Atomausstieg’is kesksel kohal, siis transporti ei maininud esmaspäevasel pressikonverentsil ei kantsler Merkel ega ka majandusminister poole sõnagagi. Tegevusetuse pärast viimases valdkonnas on Saksamaa valitsus pidevalt keskkonnaühenduste kriitikatule all.

Vältimatult on vaja aga elektritootmises vähendada kivisöe osakaalu ja selle ainsaks realistlikuks alternatiiviks on maagaas. Hiljutised teated teadusasutustelt ja energiagigantidelt, mille järgi on Euroopas kildagaasi 60-aastase tarbimise jagu, annavad lootust, et gaasi osakaalu hüppeline kasv elektritootmises on võimalik vähemalt osaliselt katta ELi-sisestest allikatest. Mittekonventsionaalsete maagaasiallikate kasutuselevõtuga ELis ongi kõige kaugemale jõutud just Saksamaal, kus USAs kildagaasi läbimurdes osalenud ExxonMobile pakub oma tehnoloogilist ekspertiisi. Osa gaasist tuleb aga importida.

Kui vähemasti teoorias saab Saksamaa hakkama nii omaenda elektrivarustuse tagamise kui ka keskkonnakahjulike CO2 heitmete vähendamisega, siis Saksamaa otsuse laiem mõju avaldus rohkem või vähem sapistes kommentaarides, mida rahvusvaheline meedia läinud nädalal laialdaselt kajastas. Tuumaenergia pooldajad kuulutasid, et Saksamaa otsus ei avalda mingit mõju plaanitavale 66 uuele reaktorile maailmas ja et Saksamaa oma 17 jaamaga moodustab vaid väikese osa 442 tuumajaamast maailmas.

Väita, et Fukushima tuumakatastroof ning sellele järgnenud Itaalia, Šveitsi ja Saksamaa otsus tuumajaamadest loobuda, Hiina otsus jaamade rajamine ajutiselt peatada ning ELis ette valmistatav tuumajaamade stressitaluvustestide ja sellele järgnevate ohutusregulatsioonide ülevaatamine sektorile mõju ei avalda, oleks faktide ignoreerimine. Järjekordselt on muutunud küsitavaks tuumajaamade ohutus ja vähenenud selle elektritootmise tehnoloogia aktsepteeritavus.

Uus olukord suurendab laenuandjate riskimarginaale, nõuab rohkem investeeringuid jaamade ja jäätmete hoidlate ohutuse tagamiseks ja tõstatab taas kord küsimuse, mida teha 345 000 tonni kasutatud kütusega, mida alates 1956. aastas, mil esimene tuumajaam Inglismaal käiku lasti, ajutistes hoidlates seista lastakse. Kõik see kokku sunnib tuumaenergia arendajaid veel kord küsima, kas mäng väärib küünlaid.

Kindlasti tõstab Saksamaa otsus CO2 hinda ELi heitmekaubandusesüsteemis, mõnevõrra ka gaasi ja elektri hinda. Tõenäoliseks komistuskiviks saab füüsikust liidukantsleri poliitmanööver, CO2 heitmete vähendamise kava, mitte aga taastuvenergia kahekordistamise plaan.

Meil on aga õppida Saksamaa sammust seda, et tõsiseltvõetav elektritootmise strateegia võib põhineda taastuvatel allikatel, mida toetab üleminekukütusena maagaasil põhinev elektritootmine.

Tagasi üles