Peaminister José Sócrates jalutab kampaania korras Santarémi linnakese munakivitänavaid mööda. Turvamehed lükkavad eemale vanemapoolse meesterahva, kes poliitikuga juttu tahab ajada.
Portugallasi pahandab valimiseelne vaikus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehe invaliidsuspension on juba kaks aastat külmutatud.
«Miks ma Sócratese poolt hääletama peaksin?» küsib ta. «Ta pööras mulle selja.»
Pühapäevaste üldvalimiste künnisel kogevad paljud valijad, et juhtivad poliitikud on tavainimeste mured unustanud ja ajavad taga oma «linnukesi», ignoreerides masendavat majanduslangust, rekordilist tööpuudust ja 78 miljardi eurose päästeoperatsiooni mõju.
«Päris probleemidest ei räägi mitte keegi,» ütleb Santarémi lähedal asuva Vaqueirose küla vanem Firmino Oliveira. «Inimesed muretsevad tuleviku pärast ja selle pärast, mida abipakett nende jaoks tähendab. Aga meile ei räägita sellest.»
Külavanemaga on ühel meelel ka 87-aastane Mário Soares, endine peaminister ja president, kes omal ajal Portugali Euroopa Liitu tüüris. «Raskused, mis meid pärast valimisi ees ootavad, on parteide jaoks olnud tabuteema,» kirjutas ta sel nädalal.
Sotsialist Sócrates ja peamise opositsioonipartei, paremtsentristlike sotsdemokraatide liider Pedro Passos Coelho süüdistavad teineteist võlakriisi tekitamises ja abivajaja seisusse sattumises.
Rebimine on tasavägine, hetkel on Passos Coelho küsitluste valguses veidi ees. Kaks liidrit on aga juhtinud valimisdebati kõrvale karmide kasinusmeetmete, avaliku sektori kulukärbete ja reformide majanduslikelt ja ühiskondlikelt tagajärgedelt, mida nende mõlema poolt heakskiidetud abipakett sisaldab.
Vaqueiroses pensionipõlve pidav kivitahuja Armando Martins kardab, et majanduskriis toob kaasa uue emigratsioonilaine, et haritud ja oskustega noored lahkuvad ja perekonnad lõhenevad.
«Kõik siin teavad kedagi, kes plaanib lahkuda,» ütleb ta.
Martins on mures ka selle pärast, et võlgades kohalikud võimud peavad kulukärbete tõttu külakooli kinni panema. Ja ta usub, et Santarémi linnavalitsuse poolt heakskiidetud plaan Vaqueirosesse kanalisatsioon ehitada «jääb minu silmadel nägemata».
«Noored lähevad ära ja siia jääb üks tühjade kodude kõrb,» ütleb Martins. «See saab olema hullem kui Sahara.»
Oliveira sõnutsi, kes kunagi toetas Kommunistlikku parteid, on võlakriis pannud inimesi eurotsoonis kahtlema.
«Inimesed teavad küll, et väljaspool euroala oleksid nad vaesemad,» ütleb ta. «Aga nad on hakanud mõtlema, kas Euroopa poliitika on ikka õige. Nad mõtlevad, kas iseseisvus oleks äkki parem kui olla Saksamaa kontrolli all.»
Vaqueirosesse tuli elekter alles 1960ndatel, kraanivesi aga 1970. aastatel. Viimase 25 aastaga on Euroopa raha toetusel renoveeritud koolimaja, restaureeritud kiriku 17. sajandist pärit kivikatus ning puhastatud reostusest kohalik jõgi.
Oliveira ütleb aga, et ELi subsiidiumid farmeritele – vastutasuks oliivide, veini ja teravilja tootmise lõpetamise eest – on kohaliku majanduse peapeale pööranud, asendanud omad kaubad impordiga ning teinud põllumajandusest «poole kohaga hobi».
Oliveira, Martins ja paljud teisedki Vaqueirose elanikud on pettunud ja kaaluvad pühapäeval valimissedelite tühjaksjätmist.
Küsitlused näitavad, et enam kui 40 protsenti Portugali valijatest on kas kahevahel või otsustanud mitte hääletada.
«Nende valimiste läbiv joon on see, et keegi ei räägi abipaketist – välja arvatud parteid, mis on selle vastu,» ütleb poliitanalüütik Francisco Sarsfield Cabrial.
Kommunistlik partei ja radikaalne vasakblokk, mis võivad kahepeale saada kokku umbes 13 protsenti häältest, pooldavad abipaketi asemel pankrotti.
54-aastase külavanema Oliveira õpetajapalk on hiljutiste kasinusmeetmete käigus kahanenud enam kui 200 euro võrra kuus. Pension, mida ta enam kui 30 aastat on kogunud, tuleb oodatust oluliselt pisem.
Kuna Santarém – nagu enamik Portugali omavalitsusi – on suurtes võlgades, ei tule linnavõim toime isegi igapäevaste heakorratöödega, uutest investeeringutest rääkimata.
«Inimesed on nukrad ja ebakindlad,» ütleb Oliveira. «Parteid teavad küll, mille pärast me südant valutame, aga nad on otsustanud sellest mitte rääkida. Nad ootavad miskipärast, et me läheksime valimiskastide juurde ja usaldaksime neid pimesi.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.