Anto Viigi: kuidas ärid liiva jooksevad

Anto Viigi.

FOTO: SCANPIX

Kredexi riskijuht Anto Viigi tutvustab peamisi riske, mida eirates on algaja ettevõtja sunnitud kiiresti ettevõtmisest loobuma.

Praegu, kui üks terviklik majandustsükkel hakkab lõppema, on ootuspäraselt ebaõnnestumiste põhjusena esikohal vale investeering valel ajal. Näiteks pea poolte aastail 2008–2009 laenumaksetega hätta jäänute puhul on tegemist üleinvesteerimisega kinnisvarasse. Vahet pole, kas investeeriti ettevõtte tootmis- või kontoriruumidesse või suunati teenitud (veel hullem kui laenatud) vahendid realiseerimise eesmärgil kinnisvaraarendusse.

Kui ehitushinnad hoogsalt tõusevad ja endal ei ole investeeringuks vajalikku kapitali kogutud, tasub tõsiselt mõelda vajalike ruumide üürimisele. Kui tuleviku rahavood on kindlad, müügiportfell piisavalt hajutatud ning sobivate ruumide puudumine pärsib ettevõtte kasvu, võib muidugi kaaluda enda tarbeks ehitamist ka laenurahaga, kuid siiski ei maksa unustada vanarahva tarkust, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Mida suurem on omafinantseering või kogutud ja vajadusel kasutatav reserv, seda parem. Mida hajutatum on müügiportfell ja kindlamalt maandatud turgude kokkukukkumisega kaasnevad riskid, seda julgemalt saab laenatud raha eest ehitada ja ettevõtet laiendada.

Kuid ka vajalikke ruume üürides võib juhtuda, et hea idee ei toimi ja panustatud kapital kaotatakse üsna kiiresti. Kui tootmispindade asukoha puhul on peaküsimus ressurssidega varustamine ja logistilised võimalused, siis kaubandus- või teenindusettevõtte puhul on asukoht sama tähtis kui kinnisvaraäriski.

Paraku näitab praktika, et eriti just alustavad ettevõtjad kipuvad siin eksima korraga mitme asja vastu. Lisaks ruumide küsitavale asukohale sõlmitakse üürileping tähtajaliselt ja pikaks ajaks. Aga kui kliendid ei leia ettevõtet üles, asute eemal igapäevasest liikumisteest või ettevõtte ümbruses puuduvad parkimisvõimalused, siis ei tule ka plaanitud müüki. Üürileandja aga lepingut ei lõpeta, sest ta teab, et kedagi teist sinna sama hinna eest juba ei leia. Pealegi tuleb arvestada veel muude püsikuludega ja kokkuvõttes selgubki, et soodsana paistnud üür on osutunud kirstunaelaks.

Levinud veaks ettevõtlusega alustades on oma võimete ülehindamine. Kui «äriplaaniks» on leida äriplaan, mille alusel pank laenu annab, siis on vähe edulootust. Ettevõtja edu pandiks on oma tegevusala spetsiifika väga hea tundmine, sealhulgas nii tootmise kui müügi poolelt, kuid omanik ja juht ei tohi alahinnata raamatupidamisarvestuse, finantsplaneerimise ja üldjuhtimise tähtsust. Üldiselt ei ole keegi kõigil nimetatud aladel võrdselt võimekas. Kui oled tugev vähemalt ühes nimetatutest, on võimalik kaasata usaldusväärseid professionaale, kelle oskused ja teadmised aitavad vältida kõhutunde ja emotsiooni ajel tehtavaid vigu.

Arvukalt on näiteid, kus muidu tubli ettevõtja ei suuda oma kohustusi täita, sest raha on kinni tootmisvarude all, mille soetushind võis olla soodne, kuid arvestades kogu partii äratarvitamise aega ning tellijate võimaliku kadumise, moe muutumise ja teiste selliste riskidega, on tegelik maksumus väga kallis. Sageli on «lastud endale müüa» ka tootmisseadmeid, mille tarbimisväärtuse kohta ei ole midagi teada – näiteks esimene omataoline või selline, mille tootlikkus ja kulud ei vasta ettevõtte võimetele.

Kui müük ja käive ei kasva planeeritult, kui on panustatud ühele-kahele kliendile, turu-uuring on nõrk, ilmnevad administratiivsed tõkked või vajakajäämised kvaliteedis, kuid püsikuludes ega tehtud investeeringutes pole nende riskidega arvestatud ning ka omakapitali osakaal on nii väike, et laenu juurde ei anta, realiseerub hea äriidee hoopis konkurendi käes.

Omakapitali vähesus on saanud probleemiks buumi asendudes majanduslangusega. Kui tõusu ajal võistlesid laenuandjad edukate firmade pärast ja finantsnõustajatelt oodati järjest uusi finantstooteid ja skeeme, mis võimendaksid omakapitali ning võimaldaksid ettevõtetel kasvada, ilma et omanikud reaalset raha sisse paneksid, siis majandussurutise tagajärjel on sellised ettevõtjad kõige raskemas seisus. Ka müüdud kauba eest raha kättesaamine muutus paljudele probleemiks. Ning kui lisaks selgub, et kinnisvara- ja finantsinvesteeringud, samuti omakapitali hulka arvatud nõuded tuleb alla hinnata, maha kirjutada, ongi laenupakkujate järjekord asendunud sissenõudjate omaga.

Leidub ka näiteid, kuidas edukas pereäri läks põhja, sest armastusest vihkamiseni astutud mõne sammuga haihtus majanduslik mõtlemine ja eesmärgiks sai endisele kaasale võimalikult palju kahju tekitada. Ja vastupidi: väikese, kuid eduka ettevõtte omanik suunas oma ettevõttega teenitud raha abikaasale samasuguse võimaluse loomisse. Paraku ei tundnud abikaasa aga ettevõtlust ning ettevõte läkski põhja.

Märkimisväärselt on vähenenud nende juhtumite arv, kus usaldav Eesti ettevõtja laseb välismaalasest õnneotsijal endalt mitu nahka koorida, ometigi tuleb seda ette ikka veel. Tavaliselt jääb «välisturge tundva» kaasomaniku vastutada müük, paraku teeb ta seda vahefirma kaudu, kuhu jääb ka kasum.

Üks grupp emotsionaalseid vigu võiks kanda pealkirja «Eesti mees on tantsulõvi»: «investeeringud» mittetootvatesse varadesse, nagu jahid, kaatrid, ülikallid autod jms. Üks ehtne eestlane ei saa ju konkurendist, naabrist või kälimehest kehvem olla. Hea, kui ostud on tehtud oma raha eest. Kitsamatel aegadel võib sellist vara realiseerides küll suurt kahju kanda, kuid ettevõtte siiski päästa. Laenu või liisingut kasutanutel see enamasti ei õnnestu.

Ja veel – ütlemisel «Parem õudne lõpp kui lõputu õudus» on praktiline tagapõhi. Olukorras, kus lahendusi ei näe ja usk on kadunud, tuleb ise pankrotiavaldus teha. Kahjuks on vastavaid näiteid vähe, palju enam on tõe ja võlausaldajate eest põgenejaid.

Soovitused algajale ettevõtjale. Riski võõra rahaga vaid siis, kui oled valmis seda tegema enda omaga. Tunne oma tugevaid ja nõrku külgi ning loo vastavalt sellele meeskond. Tea, et ärilisi otsuseid langetades võtad ka vastutuse. Mõtle, kas tahad vastutada, kui sul puudub ülevaade ettevõtte olukorrast ja riskidest.

Tagasi üles