Uuring: Eesti ettevõtted investeerivad liiga palju seadmetesse, kuid liiga vähe inimestesse

Foto on illustreeriv.

FOTO: - / AFP

Arenguseire Keskuse tellitud uuringust selgub, et kriisijärgsetel aastatel on tootmise efektiivsuse kasv Eestis aeglustunud. Võrreldes Põhjamaadega iseloomustab Eestit üleinvesteerimine seadmetesse ja alainvesteerimine inimestesse ning teadus- ja arendustegevusse.

Eestis on tootlikkuse kasv aeglustunud ning aastatel 2009–2016 oli see vaid kaks protsenti, mis on oluliselt vähem kui aastatel 2001–2007, mil see ulatus kuue protsendini. Langustrend on märgatav ka võrreldes teiste Euroopa riikidega, kriisijärgsel perioodil on oma tootlikkust enam kui Eesti kasvatanud näiteks Leedu, Iirimaa, Ungari, Türgi, Slovakkia, Bulgaaria, Poola ja Rumeenia. 2016. aastal moodustas Eesti SKT elaniku kohta 75 protsenti Euroopa Liidu riikide keskmisest, kuid Eesti tööjõu tunnitootlikkus moodustas vaid 63 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, teatas Arenguseire Keskus.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste poolt professor Kadri Männasoo juhendamisel läbiviidud uuringust selgub, et Eesti ettevõtted eristuvad teiste Euroopa Liidu riikide ettevõtetest suure seadmete investeeringute osakaalu ning väikese inimeste koolitamise, juhtimisprotsesside arendamise, arvutitarkvara ning teadus- ja arendustegevuse investeeringute osakaalu poolest.

«Eesti ettevõtete investeeringutest 69 protsenti läheb masinatele, seadmetele, maale ja ehitistele ning innovatsiooni toetavad immateriaalse põhivara investeeringud moodustavad alla kolmandiku,» tõi välja Arenguseire Keskuse ekspert Mari Rell, kes juhib tootlikkuse uurimisprojekti. Kõrge tootlikkusega Lääne-Euroopa riigid investeerivad suurel määral just immateriaalsetesse varadesse, näiteks 2016. aastal oli nende osakaal Hollandis 41 protsenti, Taanis 42 protsenti ja Soomes 37 protsenti.

Investeeringutel on tootlikkusele erinev mõju, toovad teadlased välja. «Majandusarengu varasemas etapis ajendavad kasvu investeeringud seadmetesse ja tehnoloogiasse, kuid järgnevas etapis on kasvuveduriks inimeste teadmised ja oskused. Kõrgeimates arengufaasides tõukub kasv aga hoopis teadus- ja arendustegevusel põhinevast innovatsioonist,» selgitas Rell.

Tallinna Tehnikaülikooli majandusprofessor Kadri Männasoo tõi välja, et Eesti jaoks on esmatähtis väärtusloome kasv läbi järjekindlate investeeringute tarka majandusse ja ühiskonda. «Kui Eesti möödus senistest konkurentidest kiirete käiguvahetuste ja osavate manöövritega, siis meist kaugel eesolevate liidrite püüdmiseks tuleb hoida siht sirge ning kiirus järele jõudmiseks piisav, kuid stabiilne,» rõhutas ta.

Eesti ettevõtted küll jälgivad tootlikkust, kuid ei pea tootlikkuse kasvu esmatähtsaks, selgus uuringust. «Keskendutakse olemasolevate klientide vajadustele ning laiem vaade tänastele ja tulevastele turgudele on tagaplaanil. Investeerimismustrites domineerivad kapitalimahukad põhivarainvesteeringud, mida algatatakse keskastme juhtide tasandilt. Innovatsioonis on rõhk protsessiinnovatsioonil, kuid ka kliendikesksel tooteinnovatsioonil,» tõi Männasoo välja.

Juhtumiuuringu raames selgus, et kuigi töötajaid tuuakse esile ärimudeli olulise komponendina, siis valdav on käsitlus, kus inimest nähakse tööjõu rollis ühe tootmissisendina olemasolevas tootmisprotsessis, mitte teadmiste ja kompetentside kandjana.

Üleinvesteerimist materiaalsesse põhivarasse võib võimendada ka maksusüsteem, mis soosib kapitaliinvesteeringuid ning kehtestab täiendavaid koormisi inimressursile, näiteks kõrgete tööjõumaksudena, või ei soosi teadus- ja arendustegevust.

Tagasi üles