George Papaconstantinou sõnutsi on juba üksnes Kreeka pankrotist rääkimine «ohtlik». Tundub, et rahandusministri nõu ei maksa viimasel ajal suurt midagi.
Kreeka piinale tuleb lõpp teha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sest just peamiselt sellega Euroopa liidrid tegelevadki – taustaks Euroopa Keskpanga hoiatused, et kreeklaste maksekatkestused võrduksid finantsilise apokalüpsisega.
Investorid keskpankuritega ei nõustu.
Sel nädalal püstitasid Kreeka võlakirjade tootlused värske kõrgusrekordi, kiirendades «apokalüpsise» tulekut veelgi. Ja tõsi – nakatunud on ka Iirimaa, kus 10-aastaste riigivõlakirjade tootlused esmakordselt 11 protsendi lati ületasid.
Ülejäänud eurotsooni pankrotijutud aga eriti tugevasti raputanud pole: Euroopa pangandusriski indikaator iTraxx on küll maikuuga 120 juurest 156 peale kerkinud, kuid mullune tippmark 200 on esialgu kättesaamatus kauguses. Tugevam on ka euro.
Kõigel sellel on omad arusaadavad põhjused.
Investorid umbusaldavad Euroopa liidrite hoiatusi sama tugevalt kui nende lubadusi. Samuti on neile ilmselge, mis on 2015. aastaks 170 protsendini SKTst kerkiva Kreeka võlakoorma tagajärg: vältimatu pankrot.
Kas turg peaks ehk rohkem närvis olema? Võib-olla mitte. Sest nagu näib, seistakse sellele pankrotile veel tükk aega vastu.
Mis veelgi enam, isegi suurem võlgade korstnassekirjutamine ei oleks järgmine Lehman (nagu EKP juhatuse liige Jürgen Stark aprillis tõdes).
Kreeka pangad vajaksid abi. Moody'se hinnangul on nende kanda 45 miljardit eurot Kreeka võlga, mis tähendaks seda, et kui 50 protsenti maha kantakse, jääb neil kapitali vajaka.
Kuid isegi kui Portugal ja Iirimaa Kreeka teed läheksid, tuleb Pimco rehkendustest välja, et minema pühitaks vaid 6,3 protsendi ülejäänud euroala pangakapitalist. Olukorra kohene avalikustamine hoiaks ehk paanika ära.
Hispaania vajaks kaitset, kuid eks Euroopa päästefondi laiendamine ju seda tähendagi, et nende peale on mõeldud. Igaks juhuks.
Finantseeringuid oleks vaja ka pärast pankrotti, Euroopa saaks aga pihku pikema piitsa, millega reforme läbi suruda.
Tegelikult oleks reformidega vast isegi kergem, kuna taastumine tunduks tõenäolisem.
Ühesõnaga: kui hakata kaaluma, kas pankrot nüüd või pankrot hiljem, siis oleks parem lõpetada need piinad kohe.
Copyright The Financial Times Limited 2011.