Kuldar Leis: Eesti võiks liginullenergiamajade ehitamises eestvedaja olla Selline maja pole kallis ja umbne kast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kuldar Leisi liginullenergiamaja Põlvas.

FOTO: Patrik Tamm

Ettevõtja Kuldar Leis jagab enda mitmeaastast kogemust elamisest liginullenergiamajas, mis tegi temast selliste majade ehitamise entusiasti.

Viimastel kuudel on meedias palju juttu olnud liginullenergiahoonete olemusest ja Euroopa Liidu direktiivi rakendamisest Eestis. Sellega kaasnevast positiivsest mõjust on rääkinud peamiselt TTÜ professorid Jarek Kurnitski ja Targo Kalamees, suur tänu neile meie harimise eest ja soovitan nende avaldusi tõesti tähelepanelikult jälgida. Teisel pool rindejoont on aga tegelased, kes ilmselt ei ole teemaga varem piisavalt kokku puutunud ning kardavad kõike uut ning proovivad lugejaid hirmutada, et liginullenergiahooned on pimedad koledad kastid, kallid, vaid kinniste akendega ja kohe hakkavad hallitama. Kurbloolisus on see, et konkreetseid fakte ei tooda, ise pole sees elatud, kasutajakogemus puudub. Tundub, et Jarek Kurnitskil ja teistel selle ala teadjameestel on tohutu tööpõld ees, et avalik arvamus tuua sinnamaale, et liginullenergiahoonetega kaasnev uus ehituskvaliteet ja eriti sisekliima on hädavajalik uus normaalsus Eestis.

Olen ise elanud tänaseks üle viie aasta Eesti esimeses sertifitseeritud passiivmajas, mis on ühtlasi ka liginullenergiahoone, tegelikult isegi nullenergiahoone, sest toodame ise samapalju energiat aasta jooksul kui hoone tarbib. Meid on külastanud ehituse algusest 2012 kuni tänaseni ligi 700 huvilist. Selle aja jooksul on toimunud tohutu muutus teemast arusaamisel. Kui algaastatel vaadati võõristavalt ja uuriti ainult energia tootmise ning maksumuse kohta, siis nüüd on peamiseks jututeemaks sisekliima ning hoone terviklik lahendus. Seega välimuse üle otsustamise (päikesepaneelid) pealt on tungitud sisemusse ehk siis tegeliku kasu peale. Järelikult meil käiv rahvas on oluliselt haritumaks ja õpihimulisemaks saanud.

Selgitamaks, et me ei ela pimedas õhupuudusega kastis peab mainima, et igas toas käib aken lahti (kui on soovi), õhuniiskus on suvel ja talvel stabiilselt 30-40% vahel, kasutatud on palju savikrohvi, mille sees on seinaküte, CO2 tase tubades on alla 1000 ppm, seega sisekliima on suurepärane. Soojatagastusmääraga 93% sundventilatsiooni energiatarve on 25-40W sõltuvalt režiimist. Teame seda, sest maja energiatarvet ja sisekliimat monitoorivad TÜ ja TTÜ. Küll aga peab ütlema, et kui midagi jätta liginullenergiahoone rajamisel teadmatusest või ka teadlikult tegemata, siis on tulemus hoopis kehvem. Me näiteks paigaldasime lõuna- ja läänekülje akende välirulood maikuus, kusjuures peale sissekolimist veebruaris oli märtsi ja aprilli kevadpäike nii tugev, et pidime liigse kuumuse vältimiseks aknaid lahti hoidma. Pärast väliruloode paigaldust sisekliimaga probleemi ei ole, kusjuures majas jahutust pole.

Lastele paremad tingimused

Enda peal kogetu tegi minust entusiasti, et energiatõhusate hea sisekliimaga hoonete ehitus läheks Eestis kiiremini käima ning eelkõige pakuksime paremaid tingimusi oma lastele. Seega uued koolid ja lasteaiad peaksid olema sellised, kus järelkasv ei peaks puuduliku õhuvahetuse tõttu uimane olema. Põlva vald, Riigi Kinnisvara AS ja Haridus- ja Teadusministeerium rajasid Põlvasse pilootprojekti korras Eesti esimese liginullenergia koolihoone, kus õppetöö algas 2017 jaanuaris.

Olin tollase Põlva vallavolikogu esimehena projektis sügavalt sees, millegi rajamine pilootprojektina riigihangete süsteemis on väljakutse, aga, kiites asjaosalisi, täitsime eesmärgi. Tänaseks ainukese Eesti hoonena Euroopa Komisjoni konkursi RegioStars 2017 finaali jõudmine näitas, et süsteemsel lähenemisel on Eestis teadmised olemas, et rajada avalikke hooneid liginullenergiahoonetena. Ehitushind koolimajal oli 1302 euro/m2+km, see oli vaid 1,7% ja 6,4% kallim kui vastavalt kolm ja üks aasta tagasi valminud riigigümnaasiumite uute hooneosade maksumus. Loomulikult rajamise käigus oli enne hangete korraldamist hurjutamist omajagu tulevasest kallidusest. Eelnev hirmutamine on inimlikult arusaadav, kolleegid vanades EL-i riikides on samuti rääkinud 30%-st või suuremastki maksumuse tõusust, mis lõpuks taandub kõrge oskuse puhul tavahoonega samale hinnale. Kui aga oskust pole või tehakse „kullast“, siis võib hind kahekordnegi tulla.

Projekt tuleb teha põhjalik ja nutikas

Mida sellest kõigest õppida, mis on piirangud ja miks me kardame liginullenergiahooneid?

Projekteerijad peavad nutikad olema ja neile peab aega andma. Kui eskiis on piltlikult loodusseaduste vastu, siis ei päästa ka hea ehitaja ega suur raha. Seega odavaim või säravaim visand läheb pärast väga palju maksma.

Kui projekt on korralik ja järelevalve kogenud, siis ehitaja jaoks liginullenergiahoone rajamine pole mingi probleem. Seega suunakem kogemuse andmise fookust rohkem arhitekti ja järelevalve suunas.

Hoonel peab olema peremees ka peale valmimist. Erasektoris ei ole see probleem, me ju tahame, et hea asi meile tulevikus tulu toob. Avalikus sektoris on tihti teisiti, omanik on umbmäärane, kaugel ja ei hoolitse hoone optimaalseima käitamise eest. Mitte ükski hoone, ka liginullenergiahoone ei toimi kuluefektiivselt kui ventilatsioon töötab aastaringselt täispööretel või ei ole seda viie aasta jooksul osades ruumides kordagi sisse lülitatud nagu on Põlva Maavalitsuse hoonel, mida riik proovib vallale üle anda.

Liginullenergiahoonete vastu ollakse, sest puudub seal elamise või töötamise kogemus. Viimastel kuudel olen väidelnud mitmete poliitikutega, kes vestluste lõpus tunnistavadki, et teemast arusaamine piirdus päikesepaneelidega, kusjuures kahjuks see visuaalne osa on viimane mille peale hoone rajamisel keskenduda ehk siis kui karp on kehva tuleb üle võlli palju päikesepaneele panna.

Kas vanadele inimestele on vaja uusi hooned?

Kas meil üldse on uusi hooneid vaja, Eesti elanikkond ju väheneb, järelikult jääb pinda üle? See mõtteviis on juba üsna levinud. Jäämegi siis oma vanadesse korteritesse, kontoritesse, majadesse elama? Mina küll ei tahaks, sest keskmiselt 8 tundi viibib inimene tööl, koolis või lasteaias ning suurema osa ülejäänud ajast kodus ning need kaks kohta võiksid olemiselt sellised olla mis tervist ei riku.

Need arhitektid, projekteerijad, ehitajad, järelevalve tegijad kes on endale liginullenergiahoonete rajamise jõukohaseks teinud on selges konkurentsieelises, lisaks Eestile on nad oodatud ka mujal Euroopas, sest seal sama väljakutse. Kuidas vanade traditsioonidega ehitussektoris uut mõtlemist võimalikult juurutada, see on täna veel küsimus, aga ma usun, et Eestis oleme taaskord nii nutikad ja tulevikkuvaatavad, et me ei jää minevikku kinni, vaid müüme oma teadmisi energiatõhusas ehituses mujale Euroopasse, kus on ju sama väljakutse.

Kui liginullenergiahoonete rajamisel on reeglites mingeid küsitavusi, mis häirivad asjaosalisi, siis peab need konkreetselt välja tooma, seaduseloojatega arutama ja ehk saame muuta, Eestis väikse riigina on muudatuste tegemine kiirelt võimalik.

Uute hoonete rajamine kindlate reeglite järgi, mis eeldavad kõrget energiatõhusust ja eriti just head sisekliimat, on absoluutselt õige tee, tehnoloogia selleks on valmis ja pea 20 aastat eesrindlikemas riikides end tõestanud. Nüüd on küsimus, kas Eesti jääb sabas sörkima või näitab ülejäänud Euroopale teed.

Tagasi üles