/nginx/o/2018/06/05/7884072t1h91ff.jpg)
Eesti ettevõtjate aastatepikkune ärikogemus lähimas diktatuuris Valgevenes maalib otse vastupidise kuvandi sellest, mida meile poliitilisi kanaleid pidi sellest nii geograafiliselt nii lähedal ja ühtlasi nii kaugeks jäänud riigist on loodud.
«Valgevene on saanud Ida-Euroopa Silicon Valleyks,» räägib nüüdseks juba enam kui üheksa aastat Minskis tütarfirmat omanud IT-ettevõtte Helmese juht Jaan Pillesaar.
Just siin tehakse maailma ühte populaarsemat sõnumivahetusprogrammi Viberit, siis on videomängude suurtegija Wargaming ja Venemaa tehnoloogiagigandi Yandexi arenduskeskus, siin on ettevõtteid ostnud Facebook, Google, Rakuten.
Mastaabid on tohutud. Kui me räägime Eesti suurest IT-ettevõttest - nagu Nortal, Helmes või Skype, siis me räägime töötajaskonna suurusest 200-500 inimest. Kui me räägime väga suurest IT-ettevõttest Valgevenes, siis on see number koguni 20 000. Minskis on peakontor näiteks ettevõttel EPAM Systems, kus töötab üle 25 900 inimese.
Ainuüksi ühes aastas väljub ülikoolidest rohkem IT-spetsialiste, kui neid Eestis üldse kokku on. IT-sektor pakub Valgevenes tööd ligikaudu 50 000 inimesele, igal aastal lisandub turule üle 4000 tarkvarainseneri.
Püha lehm - IT
Kuidas see piirkonna viimaseks diktatuuriks peetaval riigil õnnestunud, miks on just siia kogunemas tohutud IT-arendusjõud? Vastus peitub nii ajaloolises taustas, rahva mentaliteedis, hariduses kui riigi ainuvalitseja Alaksandr Lukašenka suhtumises tehnoloogiavaldkonda.
Alustame viimasest – IT-sektor on saanud võimude silmis pühaks lehmaks.
«Valgevene võim on viimastel aastatel IT-sektori jaoks välja töötanud vägagi paindliku maksusüsteemi. Tulumaks on tehnoloogiapargi liikmetele näiteks vaid 9 protsenti, sotsiaalmaksu arvestatakse aga kogu riigi keskmise palga põhjal ja moodustab hetkel kuskil 200 dollarit ühe inimese kohta kuus,» ütles Helmese kohaliku üksuse partner Max Mironchik.
Kokkuvõttes on tehnoloogiasektoril õnnestunud Mironchiku sõnul riigipeale selgeks teha, IT-valdkond kõige lihtsam, läbipaistvam ja kindlam viis valuuta toomiseks riiki ja aitab Valgevenel maailmas positiivse külje pealt pildile tulla.
Sisuliselt on IT kuulutatud riigis pühaks lehmaks, mida mitte keegi ei puutu. «Me saame kasvada, meie maksud on madalad, kuid me peame andma väga selgeid ülevaateid maksude tasumisest,» rääkis ta.
/nginx/o/2018/06/05/7884070t1h83b7.jpg)
Maksusoodustuste tulemusel tuleb kokku riigile töötaja palgalt tööjõumakse maksta vaid ligikaudu 13-14 protsenti. Paneme siia kõrvale Eesti, kus see tööjõumaksude näitaja on 70-80 protsenti, ning saabki selgeks peamine põhjus, miks IT-tellimused liiguvad järjest enam Euroopast piiride taha - Euroopa on tuntud oma kõrgete tööjõumaksude poolest.
Miks Eesti ei võiks olla meie piirkonna Silicon Valley – me ju nii väga püüdleme selle poole, küsin Jaan Pillesaarelt. Valus tõdemus on, et meil mitmeid puudusi.
«Kui vaadata maailma TOP100 tehnoloogiaettevõtet, siis esimene Euroopa firma on selles alles 64. kohal Euroopa ei ole kindlasti koht, kus tehnoloogiaettevõtteid ehitada saab, ja peamine põhjus ongi just liiga kõrged tööjõumaksud,» tõdes Jaan Pillesaar.
«Eestis on niisiis, punkt üks, kõrge tööjõu maksustamine. Teiseks on meil ikkagi vähe inimesi. Need kaks asja on omavahel otseselt seotud: riik, kus on kõrged tööjõumaksud, inimesed väga hea meelega ei tule,» tõdes Pillesaar. «Valgevene inimesi me Eestisse tuua ei saa, kuna nad hakkaksid netopalgas saama vähem kätte. Euroopas ja Eestis on maksusüsteemiga tehnoloogia areng ära rikutud.»
Kui palju ikkagi üks IT-töötaja Valgevenes palka saab? Käärid on muidugi väga suured, kuid keskmiselt jääb netopalga vahemik 1000 ja 2500 dollari vahele, tippudel tuleb see summa korrutada kahega. Need on müstilised numbrid, kui arvestada Valgevene keskmist neopalka, mis on ligikaudu 360 eurot.
Siit ka loogiline põhjus, miks IT-erialad on saanud ülikoolides nii populaarseks, miks inglise keel on endale väga hästi selgeks tehtud, miks riigis on nii palju programmeerijaid, testijaid, analüütikuid, süsteemiarhitekte ja IT-projektijuhte. Vajalikke inimesi saab projektidesse kiiremini kaasata.
Max Mironchiku sõnul haritakse IT-töötajaid vähemalt kahes ülikoolis: on Valgevene Informaatika ja Raadioelektroonika Riiklik Ülikool, on Valgevene Riiklik Tehnikaülikool, lisaks väiksemaid teaduskondi ja kõrgkoole.
Suur (ja kummaline) risk: tellimus võib tulla riigilt
Kui rääkida kohalike IT-ettevõtjatega äririskidest, siis selgub, et kummalisel kombel on kohaliku rubla ebastabiilsuse kõrval peamiseks põhjuseks oht sattuda riigikontrolli hammasrataste vahele.
Valgevene TOP25 IT-ettevõtte hulka kuuluv 400 töötajaga Qulix Systems on klassikaline arenduse allhankeid pakkuv ettevõte. Kohalikke kliente on ettevõttel ühe panga näol vaid üks. Enamus tellimusi tuleb Venemaalt, Suurbritanniast, Ukrainast, Kasahstanist ja ka Eestist.
Firma asutaja ja ärijuhi Alexander Arabey sõnul tegelikult ka Valgevenes juba arendajate tööjõudpuudus täiesti olemas. Tudengeid võetakse tööle juba ülikooli esimeselt kursuselt ning ettevõtete arengut ei takista mitte tellimuste vaid spetsialistide puudus.
Qulixil on näiteks hetkel pakkumisel 60 vaba töökohta. Praktika näitab, et igas kuus õnnestub värvata viis uut inimest. Ta andis aimu ka sellest, kui palju maksab arendustööde tellimine Valgevenes. Kui Eestis on see 55-80 eurot tunni eest, siis selles riigis vaid 25-40 eurot.
Räägingi temaga riskidest ning selgub, et kaugeltki roosilised pole lood Valgevene riigi enda tellimustega.
«Ma ei ole oma väljaütlemisega kindlasti väga populaarne, kuid riigiga on probleem. Riigistruktuuridega koostöö tegemine kujutab endast selget riski. On suur kogus erinevaid normatiive – näiteks, kui palju tohib maksta töötund, kui palju tohib aega võtta ühe töö tegemine. Riigi rahad tähendavad ka riiklikku kontrolli,» tõdes Arabey.
Seega: kui mis iganes põhjusel ei lähe asjad päris nii nagu plaanitud, siis on garanteeritud riiklik lauskontroll ja keegi ei oska aimata, milleni see võib viia. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka olukord, kus ettevõttele öeldaks, et ta ei ole päris efektiivselt kasutaud riigi vara.
«Meie oleme selgelt välja öelnud, et riigisektoriga meie koos ei tööta, riskid on liiga suured, tasud on liiga madalad. On lihtsalt väga hea, et riik ei takista meil tegutsemast ja ei loobi meile kaikaid kodaraisse,» märkis ta.
Riigi suhtlus oma ettevõtete ja inimestega on samas veel e-kanalitest väga kaugel. Valgevene teeb alles esimesi samme e-riigiks saamise suunal. Helmes Bel on ise osalenud näiteks eksperdina e-retseptide, elektroonilise piiriületussüsteemi ja e-kooli süsteemide ettevalmistustes. Paraku eraettevõtlusel nende tööde realiseerimisse asja pole – seda armastab riik teha ise, riiklike ettevõtetega.
Paraku vaatab paberiarmastus vastu ka näiteks juba lennujaamas – seal on nurgas uhke seade, mis suudab lugeda mobiilseid pardakaarte … et need siis ametnikele esitlemiseks välja printida. Eestile omast üldist e-identiteeti, ID-kaarti või mobiilID’d valgevenelastel ei ole. Rahvas armastab arveidki käia maksmas ikka panga- või postkontoris.
Küsisin temalt ka soovitusi Eesti ettevõtjaile, kes väljapoole riiki arendustellimusi kavandavad.
«Minu soovitus Eesti IT-ettevõtetele on, et uusi ettevõtteid siia kohapeale enam tulla tegema ei maksaks, aga kui projekt on olemas ja ajagraafik reaalne, siis olete kõik teretulnud tellimusi sisse andma. Hinna ja kvaliteedi suhe on meil üsna hästi tasakaalus, valgevenelaste mentaliteet on väga kaua ja pikalt töötada – oleme töölöömad,» rääkis Arabey.
Helmese teekond Vagevenesse sai alguse üheksa aastat tagasi
Kohtun Minskis ka Helmese partneri Artur Zaluzhnõi, kes omal ajal hulljulge sammu astus ja esimesed tellimused Valgevenesse sisse andis.
Helmes alustas tegevust seoses ühe riigiprojektiga Minskis tegevust juba tegelikult 2007. aastal – veeti seda Tallinnast, kuid tekkis võimalus kaasata meeskonda liikmeid ka Valgevenest. Kuid miks langes valik just Valgevenele, miks mitte näiteks Ukrainale, Poolale või Venemaale?
«Varem oli meil kogemust juba Sankt-Peterburgiga. Negatiivsed eelkõige kõrge hinna ja väga kehva inglise keele oskuse tõttu. Moskva ja Sankt-Peterburg on väga kallid linnad ning sealsete arendajate tegevus on suunatud eelkõige riigisiseste projektide tarvis, kus võõrkeeli tarvis ei lähe,» rääkis Zaluzhnõi.
Venemaal on riiklikud riskid kindlasti Valgevenega võrreldes kõrgemad ja kultuuriline taust teine, Sankt Peterbrug on küll lähemal, aga samas kulub lennujaamast linna jõudmisele 3-4 tundi (Minskis kulub sellele ligi 40 mintutit).
Ukraina tundus olevat jällegi veidi liiga kaugel, Poola ning Leedu on aga Euroopa Liit ja see tähendab kohe liiga kõrgeid hindu.
«Valgevene sobis meie jaoks kõigi parameetritega: siin on võrreldes Eestiga väga suur turg, kõrgel tasemel IT-haridus, väga hea keskendumine allhanketeenuste pakkumisele ning mingil määral sarnasest ajaloost tingitud teineteisemõistmine,» märkis Zaluzhnõi.
Kui alguses oli kohaliku meeskonna suuruseks vaid 4-5 inimest, siis nüüd on neid juba 103. Valdav osa neist tänasel päeval on Java-programmeerijad, edasi testijad ja analüütikud ja ka mõned tiimijuhid.
Peamisteks klientideks on hetkel kindlustusettevõtted, pangad, müügi- ja maksutarkvara. Kuid riigisiseseid tellimusi sisuliselt ei eksisteeri – välismaalt tuleb koguni 95 protsenti tellimustest. Alustades Austraaliast ja Taipeist ning lõpetades Hispaania ja Šveitsiga.
Artur Zaluzhnõi sõnul tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et Valgevene majandus ei hiilga just kõrge stabiilsusega. Näiteks võib juba öelda, et iga viie aasta tagant on toimumas kohaliku rubla devalvatsioon – kasva, kasvab, kasvab ja siis jälle puhhh! alla.
Just seetõttu lepitakse IT-valdkonnas palgad alati kokku dollarites ja alati netos. Kuna tööjõumaksud on palju madalamad kui Eestis, siis on töötajaid siin odavam üleval pidada ning selle võrra neile rohkem palka maksta - netos saavad tegelikult programmeerijad rohkemgi palka kätte kui Eestis, rääkis Artur Zaluzhnõi.
Valgevene on endise Nõukogude Liidu tarkvara- ja arvutiteaduse keskus, siin tehti enamus toonaseid arvuteist. Baasharidus arvutiteaduses on seetõttu väga hea.
«Inimesed, kes meil siin töötavad – julgen küll öelda, et ei jää muule Euroopale millegagi alla. Väga head ja pädevad inimesed,» rääkis Helmese juht Jaan Pillesaar. «Ainuüksi möödunud aastal palkasime siin 60 uut inimest, Tallinnas oleks see täna võimatu.»
Kuid selleks, et siin turul tõusvas joones edasi tegutseda, vaiksest orgaanilisest kasvust enam piisa. «Peame tõesti läbirääkimisi, kas mitte mõni siinne arendusettevõte ära osta. See on klassika: kui tahad tõeliselt suureks ettevõtteks kasvada, siis pead sa ka ostma,» lisas ta.
Rahvaarv: 9,51 miljonit
Töötajaid: 4,3 miljonit
Töötuse määr: 0,5 protsenti
Miinimumpalk: 305 rubla
Keskmine palk: 921 rubla
IT-töötajate palk: alates 1000 dollarit
Riigitöötajaid: 51,2%
Veel üks suur risk: majanduse ebastabiilsus ja kasvav tööjõupuudus
«Kindlasti tasus tulla, selles ei ole kahtlust. Kui rääkida halvemast poolest, siis üldine majanduse ebastabiilsus lõi meid päris valusalt. Kui riik kehtestab näiteks valuuta vahetuskursi, mis erineb reaalsest, nii pea hakkab ta ettevõtete rahakotist sisuliselt raha varastama,» ütles Zaluzhnõi. «Veel hiljuti oli nii, et iga firma, mis sai väljapoolt Valgevenet valuutat, pidi 30 protsenti müüma sellest riigi kehtestatud vale kursiga riigile ja saama vastu Valgevene rublasid. See kohustuslik valuutamüügi nõue on nüüd veidi lihtsam, praegu peab müüma vaid 10% käibest ja sedagi valuutabörsi kurssi järgi. Minevikus juhtus küll, et riik kehtestas eksitava vahetuskursi, kuid õnneks viimastel aastatel seda pole olnud.»
Hetkel on küll õnneks periood, kus riigi kehtestatud kurss on üsna reaalne tegelikult, vaid ligi 1 protsent on vahet. Aastatel 2008 ja 2013 oli see kurss aga hoopis midagi muud. «Seega tunnetame pidevalt riski, et iga kell võib riik tulla ja sulle midagi teha,» lisas ta.
IT-firmade olukord on muidugi selles mõttes eriline, et neilt poleks riigil suurt midagi konfiskeerida. «Kui midagi juhtub, siis paneme kontori kinni, lähme koju ja teeme tööd edasi,» täiendas teda Jaan Pillesaar.
Tänu väliskapitali tellimustele on kogu riigi IT-sektor muutunud aga muu majandusega võrreldes läbipaistvaks, stabiilseks ja tsiviliseerituks. Pole enam ümbrikupalkasid, pole enam halle skeeme. See muudab Valgevene suuresti erinevaks Ukraina ja Venemaa IT-valdkonna ettevõtetega võrreldes. Ka Helmes usaldab kohalikku juhtkonda sedavõrd, et eestlasi püsivalt ei tööta Minskis ühtegi.
Hetkel tehakse Valgevenes kogu teenusprotsess ära ja Tallinnaga käib suures osas vaid arveldamine. Helmes töötab siin samamoodi nagu Tallinnas: tiimis on nii äri- kui tehnoloogiateadmistega inimesed. Kliendid töötavad otse meie Valgevene keskusega ja see ei käi kuidagi läbi Tallinna.
Kui rääkida veel riskidest, siis Helmes Bel juht Max Mironchik märkis, et Valgevene siseturul IT-ettevõtete vahel otsest konkurentsi niivõrd polegi, kuid palju olulisem on midagi Eestile väga omast: konkurents heade töötajate pärast. Asjatundja leiab kohalikul turul vaevata tööd.
Välisspetsialiste Valgenes eriti ei kohta, valdav osa arendajatest on ikkagi kohalik. Vaid mõni üksik töötaja on pärit kas Venemaalt või Ukrainast.
«Mul oleks väga hea meel, kui kiirelt ei areneks vaid IT-sektor. Kui järele tuleksid ka meditsiin, tootmine, haridus. Kahjuks tõuseb praegu vaid IT-sektor, kuna see toob riiki raha. Sellest võidaksid kõik. Valus on vaadata, kuidas meie noored spetsialistid lähevad ära tööle välismaale - Poolasse, isegi Venemaale. Me oleme Euroopale väga lähedal, aga ikkagi mitte päris Euroopa. Jah, me oleme geograafiliselt Euroopa keskmes, kuid ametlikult muidugi mitte päris,» tõdes Helmes Bel partner Max Mironchik juttu kokku võttes.
Kui vaatad tavainimesena Minski tänavatel ringi, siis on kõik korras. Tänavad on puhtad, keegi sulle öösel peksa ei anna, joodikuid siin kuskil ei näe.
Imago, mis maailmas Valgevene kohta on – see olevat kurjuse riik, kus valitseb diktatuur -, kaob kohe, kui siia kohapeale tulla. Tegelik elu on palju meeldivam kui imidž, mis sellele riigile on antud. Samas teadagi-kelle kuju pole Minski keskväljakult kuhugile kadunud:
/nginx/o/2018/06/05/7884072t1h91ff.jpg)
Jaan Pillesaare sõnul on Eesti ettevõtjad alustanud Tallinna lennujaama ja Minski poolega ka läbirääkimisi, et võiks alustada kahe pealinna vahel otselendudega. Siin tegutseb teisigi Eesti ettevõtteid – puidutööstusi, IT-ettevõtteid ja näiteks advokaadibüroo Sorainen - saaks kahe tunniga kohale. Hetkel on see võimalik vaid läbi Riia ja Vilniuse või ka Moskva.
Tähelepanuväärne on aga Hiina investeeringute tohutu kasv riiki. Kohe Minski lennuvälja kõrvale on rajatamas üüratu mastaabiga Hiina tööstusparki nimega Bolšoi Kamen (suur kivi –toim.). Lennujaamas on näha kohaliku Belavia lennukite kõrval mitmeid Air China lennumasinaid, teadustused kõlavad vene, inglise ja … hiina keeles.
Ma ei arva, et tööjõumaksud võiksid olla Euroopas peamine takistus digilahenduste arendamisel. Olen jätkuvalt veendunud, et peamine põhjus, miks ei ole võimalik Euroopas suurelt kasvada, on seotud turu fragmenteeritusega. Palju kergem on minna näiteks Ameerika Ühendriikidesse, kus on üks suur maksujõuline turg, selle asemel et tegutseda 28 suhteliselt väikesel turul.
Aga loomulikult, mõnel riigil võivad olla väga suured maksueelistused ja see on ka põhjus, miks teatud tegevused liiguvad teistesse riikidesse. Ja see ei puuduta ainult IT-sektorit – võtame või kõigile tuntud alkoholiaktsiisi teema.
IT-arendusega on täpselt samamoodi, me oleme karmis konkurentsis ja kui me ei oska oma ettevõtluskliimat atraktiivsena hoida, siis see, mis juhtub alkoholiaktsiisiga, võib juhtuda igas muus sektoris täpselt samamoodi. Kuulen päris murega, et Eesti inimesed tunnevad, et neile on ära tehtud, ja arvavad, et peaksid Eesti riigile tagasi tegema.