Tulevane astronaut? «Rakett 69» võitja jättis füüsika ja astus sõjakooli

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Karl Reinkubjas

FOTO: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Karl Reinkubjase elus on füüsika juba pikemat aega esiplaanil olnud – ta on seda õppinud Tartu Ülikoolis, võitnud Eesti populaarseima teadusvõistluse «Rakett 69» ning töötanud ESTcube’is projektijuhi kohal. Mis pani aga lootustandva noore füüsiku korrapealt meelt muutma, sõjakooli astuma ja astronaudikarjäärile mõtlema?

«Muidugi on neid hetki, eriti kui ma istun juba kell kolm öösel kuskil julgestuspostil, vihma sajab ja tuul puhub ja hästi külm ja paha on olla. Vahel siis mõtlen, et miks ma siia tulin ja miks ma seda kõike teen, aga samas on ka põnevaid hetki ja ägedaid momente, kus saab teha tegevusi, mida tsiviilisikuna teha ei saa,»  vastas Reinkubjas küsimusele, kas ta on jõudnud oma erialavahetust juba kahetseda ka.

Noormees tunnistab, et füüsikani jõudis ta tegelikult üpris juhuslikult ja mingil määral asus ta seda õppima, sest ta ei osanud muud eriala valida. Ka eestlaste poolt armastatud teadussaates «Rakett 69» osalemine ei olnud ette planeeritud: Reinkubjas võttis saatest osa kursusevenna kutsel.

Pärast saate võitu jõudis aktiivne noormees end tõestada ka ESTcube’i tudengisatelliidi projektijuhina. Vaatamata edule jõudis ta ESTcube’i projekti- ja sihtasutuse juht olla vaid veidi üle aasta. «Kuskil kolmanda aasta teisel semestril ütlesin, et aitab küll, ma rohkem ei jõua, kuna mul on vaja lõpetada,» selgitas Reinkubjas ESTcube’ist lahkumise tagamaid.

Pärast ülikooli lõpetamist endine füüsikatudeng aga enam ESTcube’i ei naasnud. Noormees otsustas senise eriala vahetada hoopis millegi muu ehk sõjakooli vastu. «Vahel ma ikka mõtlen selle peale, et see kosmose asi on selline tuleviku väljavaade. Aga mingid valikud tuleb elus teha,» sõnas noormees, kelle sõnul usub ta ESTcube’i edusse jätkuvalt. «Olen enda jaoks selle lahti mõtestanud nii, et Kaitsevägi on kui omamoodi kindlustuspoliis, mida meil on vaja selleks, et kõike seda teha. Selleks, et oma kosmoseprojekti omada, on meil vaja kaitseväge,» sõnas Reinkubjas.    

Noormehe sõnul käis eriala vahetamise mõte tal tegelikult juba kaua aega tagasi peast läbi. «Käisin Siilil ära, siis 2016. ja 2017. aasta Kevadtormil, astusin Kaitseliitu. Sellest sai ülikooli ajal minu hobi,» lausus Reinkubjas, kuidas sõjakooli idee temani jõudis.

Füüsika õppimist mees aga ei kahetse ning leiab, et eriala lõpetamine oli igati mõistlik. «Kui ma oleksin kaks aastat õppinud ja siis pooleli jätnud, oleks see olnud raiskamine. Nüüd mul on see paber olemas ja tegelikult on see paber ju ikkagi oluline, see ei kao mitte kuhugi mitte kunagi,» lausus Tartu Ülikooli vilistlane.

Oma kogemuse põhjal oskab Reinkubjas öelda, et tegelikult on keeruline mõista, kas valitud eriala on õige ja millal seda vahetama peaks. «Ühest küljest tuleb jah lõpuni pingutada hambad ristis, sest tänane nutiajastu tekitab meis sellise vajaduse ja tahtmise saada hästi kiiresti kasu. Me tahame hästi kiiresti pudrumägesid, tahame hästi kiiresti tippu jõuda, aga me ei taha seda teekonda ette võtta ja mul on endal täpselt seesama mure. Selles mõttes tuleks edasi minna, et näha, kas asi läheb paremaks,» selgitas eriala vahetanud noor, tõdedes sealjuures, et samas ei ole muidugi mõtet teha midagi, mida üldse ei taha. «Ainus jama ongi see, et see vahetus ei pruugi alati olla see, mida me tegelikult tahame. Rohi tundub alati kuskil rohelisem ja kellelgi on ikka parem,» mõtiskles Reinkubjas.

Praegu on noormees oma valikuga aga rahul ning ka uues koolis paistab Reinkubjas silma aktiivsusega: viimati tegeles ta sõjakooli 99. aastapäeva patrullvõistluse korraldamise ja juhtimisega. «See mure on küll, et ma ei või liiga palju korraldada, peab teistele ka võimalusi andma,» rääkis Reinkubjas.

Seda, mida ta pärast kooli peale hakkab, ei ole nüüd esimest aastat sõjakoolis õppiv noormees veel otsustanud – enda sõnul on ta mõelnud nii suurtüki eriala kui sideeriala peale, kuid ta ei karda mõelda ka suuremalt.

«Ma olen mõelnud isegi, et pannes kokku füüsika ja sõjanduse, võiks ühel hetkel minna võib-olla astronaudiks. Paljud astronaudid on endised sõjaväelased, sest nad on kõrge stressitaluvusega, võimelised individuaalselt töötama, füüsiliselt võimekad – neil on kõik sellised oskused, mida on vaja ka kosmoses ekstreemsetes tingimustes,» loetles Reinkubjas, lisades, et see on mõte, mida ta on mõelnud, aga kunagi valjult välja öelnud pole.

Samuti tunnistas ta, et ega see kõige realistlikum plaan pole. «Kui me räägime Euroopa Kosmoseagentuuri mõistes, siis Eesti ei panusta praegu mehitatud kosmoselendudesse, seetõttu ma olen aru saanud, et eestlasest astronauti ei saagi tulla, aga võib-olla ma saan valesti aru millestki,» lausus sõjakooli õppur.

«Ma ei mõtle sellele iga päev, see on lihtsalt üks suur utoopiline idee, mis mul on olemas. Ma ei saa öelda, et mul oleks mingi tegevusplaan: kümme sammu astronaudiks saamisel, vaid lihtsalt idee, mis tekkis,» selgitas ta. 

Üldiselt ei julge noormees tuleviku koha pealt aga suuri lubadusi anda. Enda sõnul lubas ta kunagi meedias, et läheb teadussaatest võidetud kümne tuhande euro eest välismaale õppima. Pärast seda kui ta sõjakooli astus, on ta aga pikaajalistest lubadustest loobunud. «Ei tea kunagi, kuidas need asjad liiguvad. Võib-olla ma lähen kunagi välismaale magistrit õppima ja võib-olla ma ei ole Eesti rahvale teleekraanil valetanud,» arutles Reinkubjas.

Milline pakkumine suudaks aga praeguse sõjakooli õppuri kohe tagasi füüsika juurde meelitada? «Võib-olla kui sa mulle selle projekti ütleksid, siis ma oskaksin öelda,» sõnab Reinkubjas ja lisab, et eks selliseid mõtlemapanevaid olukordi on ikka olnud.  

«Kui ma olin teist nädalat sõjakoolis ja metsas kümnepäevases metsalaagris, siis mulle helistas Andres Juur Ahhaa keskusest ja pakkus tööd. See oli küll korraks seal alguses veel selline hetk, et võib-olla peaks minema?» meenutas noormees.

Tagasi üles