Versobanki eksjuht: kuidas ma end töötukassas arvele võtsin

Aivo Adamson

FOTO: ERIK PROZES/

Maanteeameti, Starmani ja Versobanki endine juht Aivo Adamson kirjutab ajakirjas Edasi, et riik võiks teha inimestele vähem ettekirjutusi, kuidas elada ja pakkuda vähem kohustuslikke «teenuseid».

Pärast Versobanki likvideerimisotsuse kätte saamist läksin ja võtsin ennast töötukassas arvele, et mõista ka seda protsessi meie riigis. Olen olnud mitmete ettevõtete juht ja juhatuse liige ning püüdnud oma tööga Eesti elu arendada ja paremaks muuta. Oma üllatuseks sain teada, et saan pärast kuuajalist töötuks olemist 5,32 eurot päevaraha tööotsimise toetuseks. Aga elamiseks? 2017. aastal laekus minu poolt armastatud riigile minu töötasudega seotud makse rohkem kui 240 000 eurot. Hakkasin mõtlema, et olgu, ju ma olen siis selle 5,32 euri vääriline, aga kuhu läheb ülejäänud osa?

«Kas need, kes tõesti praegu abi vajavad, on minu maksudest abi saanud?»

Kuidas, kellele ja millistel alustel seda jagati? Tundub, et vana Bismarcki mudel töötab meil siiani laitmatult. Kogume aga raha kokku ning siis jagame plaanimajanduslikult selle laiali. Kui palju on riigil vaja ametnikke, et seda raha jagada? Milliseid «teenuseid» riik meile pakub, mida kõiki on tarvis rahastada? Lisaks vajab ju siis tegemist ka plaan, mida kutsutakse RES-iks (riigi eelarve strateegiaks).

Mulle meenub lapsepõlvest üks kaardimäng, mida kutsuti Bismarckiks. Seal oli trumbita võtmine, siis trumbita andmine, siis trumbiga võtmine ja trumbiga andmine, siis ladumine kuuest ässani ning ässast kuueni ning lõpuks oli vaba ladumine, kus mängija sai ise määrata, millest milleni laotakse. Vaat see viimane osa mulle kohe meeldis – ma sain rohkem nagu ise määrata, mida mängin ning kõik sõltus ka minu käes olevatest kaartidest.

Ka Eesti riigis võiks olla mul rohkem otsustusõigust, milliste vahendite piires ma toimetan ja seda just riigiga suhtlemisel. Riik ei peaks inimestele ette kirjutama, milliseid pakutavaid «teenuseid» me peame tarbima, vaid tegema kõik nii lihtsaks ja mugavaks, et need «teenuseid» üldse ei vajaks. Riigi erinevate ametkondade käes on meie kohta tohutult infot. Ometi seda ei jagata omavahel, vaid pannakse meid täitma ankeete, blankette ja avaldusi, mille info on tegelikult riigil juba ammu olemas…

Minu jaoks on riigis kolm elukriitilist valdkonda – turvalisus, tervishoid ja haridus. Kui üks neist kolmest lonkab, hakkab mul selles riigis kõhe. Kuidas nüüd organiseerida nii, et kõik kolm oleksid terviklikud ning vastaksid minu ootustele? Tahaksin ka siin osaleda otsustamisel, millisest tervishoiuasutusest või haridusasutusest ma teenust ostan. Aga mitte nii, et riigieelarvest antakse ette nendele asutustele raha ning jagatakse seda kulupõhiselt.

Kulupõhine jaotus ei ole efektiivne. Kõiki kulutusi pole tarvis teha, sest sageli pole teenuse kvaliteeti ega vajadust selle järele. Mõelge kasvõi, kui palju on kiirabil tühisõite, et mõõta vererõhku või anda perearsti juurdemineku soovitusi. Ehk saab seda kõike teisiti korraldada? Mulle tundub, kui «teenused» on tasuta, siis mingi osa inimesi kipub seda ära kasutama ja mis kõige hullem, nad harjuvad sellega ja nõuavad aina rohkem tasuta teenuseid!

Töötukassa saadab mulle nüüd aegajalt tööpakkumisi. Üks neist kõlas eriti uhkelt: protsessidisainija-projektijuht. Mõtlesin, mis väärtust siin inimestele luuakse ja mis väärtust loob antud ametikoht riigile? Jäin nõutuks.

«Mõtlesin tulevikule – milliste vahenditega me oma riiki 50 aasta pärast ülal peame?»

Meil on 618 000 maksumaksjat ja 622 000 mittetöötavat sotsiaalkindlustatud töötajat. Aastaks 2100 ennustatakse meie rahvaarvuks 800 000 vastavalt praegustele trendidele. Minu näide võib kõlada kontekstist välja rebituna, kuid neid näiteid on kahjuks palju, kus me tekitame riigi poolt pakutavatele „teenuste“ osutamiseks aina üha uusi ametikohti. Kõike seda on ju vaja kontrollida, arendada, ülal pidada jne. Kelle ja milliste vahenditega?

Poliitikud räägivad teadmistepõhisest majandusest ning seda, et enam tuleks raha «eraldada riigieelarvest» teadusele ja innovatsioonile. Koolidesse ja õpetajatesse tuleks rohkem investeerida. Selliste postulaatide taga aga konkreetsust ei paista. Mida see ikkagi tähendab? Innovatsioon ei teki iseenesest, tavaliselt tekib see vajadusest ja sinna, kus sellest puudust tuntakse nö tühjale kohale.

Riik aga topib ise need kohad umbmääraselt täis. Maanteeametis töötades nägin riigihangete korraldamise juures, et tegelikult ei saagi teedeehituses kuidagi uusi lahendusi ja innovatsiooni tekkida. Oleme riigihankeseadusega nii kaugele läinud, et kirjutame hanketingimustesse sisse kõik materjalid, tehnoloogiad ja määrame ära ka põhivahendid! Millist innovatsiooni ja efektiivsust siis riik ettevõtjatelt ootab? Seda ei saagi ju tulla, kui raamid on nii rangelt paigas.

Riik pidurdab sellega ettevõttete arengut ja innovatsiooni ning see pidurdab omakorda riigi arengut. Me tahame mingeid riske vältida 0 tolerantsiga, kuid see pärsib arengut. Kui siia lisada veel, et seadustesätteid tuleb juurde üksikjuhtumite baasil, mille tulemusena lahendatakse üksik probleem küll ära, kuid kannatajaks osutuvad hoopis ülejäänud (1 versus 100000 nt). Seda kutsun ma bürokraatia kasvuks.

Mille järgi täna otsustada, millisesse kooli oma laps panna? Hoolega koostatakse igal aastal riigieksamite tulemuste põhjal koolide pingeridasid. Kas see on tõesti piisav näitaja? Mina paneks oma lapse kooli, kust on sirgunud rohkem ettevõtlikke ja elus hakkama saavaid inimesi.

«Üks asi on end eksamipingutusteks hetkeks kokku võtta ja need hästi ära teha. Hoopis teine asi on ettevõtlik ja positiivne maailmavaade, oskus ja julgus «oma asja» ajada.»

Ma paneks kooli edukuse üheks mõõdikuks selle, mis on kümne aasta pärast koolilõpetajatest saanud. Lõpueksamite osa siin on pehmelt öeldes olematu. Öeldakse ju, et saadakse just seda, mida mõõdetakse ja käitutakse nii nagu mõõdetakse.

Meil on iseseisev riik, sõnavabadus ja palju muudki head. Eesti riik ei ole päriselt katki. Kuid tahaks, et ei läheks ka. Tahaks, et me kestaksime kauem ja oleks veelgi parem. Ellu on kutsutud Riigireformi Sihtasutus (RRSA), kus ettevõtlikud inimesed soovivad riigile veel paremat tulevikku. Õigemini Eesti riigis elavatele inimestele veel paremat.

Riigireform on üldmõiste. Ta on avaliku võimu organisatsiooni kriitiline hindamine ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu täidetavate funktsioonide ja teenuste revisjoniga ning toimemehhanismi korrigeerimisega. Riigireformi peamine eesmärk on avaliku sektori võimu kulukuse määra vähendamine.

OECD andmetel oli 2015.a. Eestis avaliku sektori kulukuse määr 40,2 protsenti GDP-st. Edukamatel, reformimeelsetel riikidel võib see olla kuni 10 protsenti GDP-st. RRSA eesmärk on välja töötada ja kinkida Eesti Vabariigile riigireformi kontseptsioon ja sellise kontseptsiooni realiseerimiseks vajalikud peamised eelnõude kavandid koos seletuskirjde teesidega. Mina usun, et Eestil on head võimalused muutuda riigina targemaks ja olla eeskujuks paljudele teistele riikidele. See sõltub omakorda sellest, mis on meie Bismarcki plaan.

Loe ka neid

Tagasi üles