/nginx/o/2018/05/14/7843962t1h57de.jpg)
Naiste keskmine brutotunnitasu oli 2017. aasta oktoobris 20,9 protsenti väiksem kui meespalgatöötajatel, teatas Statistikaamet. Pärast kolm aastat kestnud vähenemist jäi sooline palgalõhe mullu varasema aastaga võrreldes samale tasemele.
Naised teenisid mullu 21 protsenti vähem kui mehed (4)
/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)
14. mai 2018, 08:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskmine brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 2017. aasta oktoobrikuu andmetel naistöötajatel 6,26 eurot ning meestöötajatel 7,91 eurot. 2016. aastaga võrreldes suurenes brutotunnitasu nii nais- kui ka meestöötajatel 3,7 protsenti. Kui aastatel 2014 kuni 2016 suurenes naistöötajate brutotunnitasu kiiremini kui meestöötajate brutotunnitasu, mis on ka palgalõhe (mees- ja naistöötajate tunnitasude erinevuse) vähenemise peamine põhjus, siis 2017. aastal oli brutotunnitasu kasv võrdne.
2017. aastal oli kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses (38,2 protsenti), kus võrreldes eelnenud aastaga suurenes meestöötajate brutotunnitasu (7,3 protsenti), samal ajal jäi naistöötajate brutotunnitasu suhteliselt samale tasemele (vähenes 1,1 protsenti).
Finants- ja kindlustustegevusele järgnesid palgalõhe suuruselt mäetööstus (31,1 protsenti), kaubandus (28,1 protsenti), töötlev tööstus (28 protsenti) ning tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (27,9 protsenti). Kõige väiksem oli nais- ja meestöötajate brutotunnitasu erinevus veevarustuse ja kanalisatsiooni tegevusalal (5,9 protsenti), veonduses ja laonduses (5,1 protsenti) ning muudes teenindavates tegevustes (1,1 protsenti).
Sooline palgalõhe suurenes 2016. aastaga võrreldes kõige rohkem finants- ja kindlustustegevuses (5,2 protsendipunkti), veonduses ja laonduses (5,1 protsendipunkti) ning kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (4,2 protsendipunkti), vähenes aastaga kõige enam muudes teenindavates tegevustes (6,7 protsendipunkti) ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusaladel (6,6 protsendipunkti).
Viimase viie aasta jooksul on sooline palgalõhe kõige enam vähenenud muudes teenindavates tegevustes ja hariduses ning suurenenud tervishoius ja sotsiaalhoolekandes.
Kui vaadata palgalõhe esinemist omaniku liigi järgi, siis on nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele kuuluvates asutustes ja ettevõtetes palgalõhe väiksem kui Eesti või välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes. Nii oli see ka eelnenud aastatel. 2017. aastal oli palgalõhe riigile kuuluvates asutustes ja ettevõtetes 18,4 protsenti, kohalikele omavalitsustele kuuluvates asutustes ja ettevõtetes 12,2 protsenti. Samal ajal oli Eesti eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes palgalõhe 19,2 protsenti ja välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes 30,8 protsenti.
Kui võrrelda avalikku sektorit ja erasektorit, siis oli palgalõhe nii avalikus kui ka erasektoris samal tasemel – vastavalt 22,4 protsenti ja 22 protsenti.
2017. aastal oli maakonniti kõige suurem palgalõhe Ida-Viru maakonnas (27,9 protsenti), järgnesid Järva (25,6 protsenti), Hiiu (25,3 protsenti) ja Võru (24,0 protsenti) maakond. Kõige väiksem oli sooline palgalõhe Saare (11,3 protsenti), Põlva (12,9 protsenti), Lääne-Viru (14,3 protsenti) ja Rapla (15,0 protsenti) maakonnas.
