Suurettevõtja Luman: inimesed peavad tulevikus lootma iseenda, mitte riigi abi peale

Nordeconi omanik Toomas Luman.

FOTO: Mihkel Maripuu

Suurettevõtja, kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani sõnul seisavad meie ees väljakutsed, millega toimetulemiseks peame tulevikus pensionipõlve veetmise edasi lükkama, meditsiiniteenuse eest ise rohkem maksma hakkama ning üleüldse rohkem iseenda, kui riigi toe peale lootma.

Toomas Luman pidas täna 14. aprillil toimuval kaubanduskoja kevadballil avakõne, mille Postimees avaldab järgnevalt täismahus:

«On rõõmustav, et teid on täna õhtul siia Estonia kontserdisaali kogunenud nii arvukalt. Ja ei ole ju vahet, kas tulite bussi või autoga, kas tasuta või tasu makstes. Oluline on vaid see, et jõudsite turvaliselt ja mugavalt kohale ja mis peamine, jõudsite õigeks ajaks. See on transpordivahendi peamine eesmärk ja see teenus ei pea olema tasuta, vaid peab täitma oma eesmärki.

Inimesel on vaja jõuda võimalikult kiiresti tööle, kooli, arsti juurde, teatrisse või kasvõi ballile. Selleks on esmalt vaja korras teed, mida mööda turvaliselt liigelda ja seejärel liikumisvahendit. Kui buss sõidab lootusetult ebamugaval ajal ja teed on läbimatud, ei ole ka peale makstes loota, et nende täituvus oluliselt suureneks. Inimene kasutab ikka autot ja usaldab iseennast.

Jah, Eesti majandusel läheb täna võrdlemisi hästi. Eksport kasvab, maksud laekuvad ning eksperdid hindavad, et vähemalt aasta lõpuni läheb kõik ülesmäge. Ja tõenäoliselt lähebki. Läheb seni, kuni väliskeskkond seda toetab või kuni me siseriiklikult mõne suurema rumalusega hakkama ei saa. Õnneks või kahjuks on tänane majandusolukord ka poliitikutele piisavalt soodne, et võimaldada enne valimisi üsna hoogsat mõttelendu ja kavandada järjekordset rahakülvi, ilma erakorralisi katteallikaid otsimata.

Ettevõtjatena loodame siiski, et seni vaid sõnades väljendatud mõte, koguda headel aegadel sääste ning halbadel neid kasutada, leiaks realiseerimist ka tegudes. Praegu, kui toimuvad järjekordsed eelarvestrateegia läbirääkimised, on ettevõtjailgi põhjust poliitikuilt konservatiivsust nõuda. Riigi rahanduspilt peaks tänast majanduspilti vaadates olema igal juhul ülejäägiga eelarve nägu ja mitte pelgalt struktuurses tasakaalus. Viimane võib tähendada teadagi sisuliselt ükskõik mida.

Viimasel ajal räägitakse üha rohkem, ja seda põhjusega, tööjõupuudusest, rahvastiku vananemisest, meie riigi ja eestlaste kestmisest. Kas ja kui dramaatiliseks keegi soovib minna on sageli sõltuvuses teema püstituse eesmärgist. Kuid selge on see, et inimesteta, kellel on kaasaegsed oskused ning hea tervis ja töötahe, ei ole võimalik ettevõtlust arendada. Sellistest inimestest on meil üha enam puudus ja see on saanud majanduskasvu piduriks number üks. Meil ei ole müstilist klaaslage ei tea kus, vaid on puudu inimkapitalist igal tasemel.

Olgem ausad, pereloomine ei käi poliitiku käsu järgi ning naised ei sünnita sunniga. Kuigi kohati tundub, et on neidki, kes nii arvavavad. Ei ole kohane loota, et järsku hakkaks vananeva rahvastikuga riigis sündivus kiiresti kasvama. Ei hakka. Ei sunni, ega palvega. Kui hakkab, siis aja jooksul ja juhul kui keskkond seda kindlustundega soodustab.

On selge, et nende väljakutsetega toimetulemiseks peame tulevikus pensionipõlve veetmise edasi lükkama, meditsiiniteenuse eest ise rohkem maksma hakkama, oma laste ja endagi harimisse ise enam ja enam raha investeerima ning üldse rohkem iseenda peale lootma, kui riigi toe peale lootma.

Ka sellega peame kohanema, et meiega koos elavad ja töötavad mõnda teist keelt kõnelevad ja teiste tavade ja võib-olla ka erineva nahavärviga inimesed. See võib vajada harjumist, kuid vägisi suletust nõudes ja paratamatut eitades teeme vaid enese elu keerulisemaks. Keskendudes lahenduste otsimisele saame olla edukad, mitte aga probleeme eitades või paratamatule loomulikule arengule vastu seistes.

Ka riigi ja kogukonna tugi on vajalik seal, kus inimene ise tõesti hätta jääb. Riigi tugi ei tohi väljenduda selles, et loome ja rakendame suure innuga üha uusi ja uusi avalikke teenuseid. Kellele ja mis hinnaga? Ka valitsussektor peab väiksemaks muutuma. See on põhimõtteline küsimus ja möödapääsmatu. Viimane negatiivne näide sellest, kuidas põhjendamatuid ülesandeid riigiasutustele juurde tekitatakse on tööinspektsioonile soolise palgalõhe järelevalve funktsiooni panemine.

Me oleme sellega jõudnud tagasi ühe teise riigikorra ajal kehtinud korra juurde, kus mitmesajaleheküljeline raamat kirjutas ette, kui palju tuleb kellelegi palka maksta. Ja ametnik kontrollis seda kõike. Lisaks sellele, et selline ettekirjutuste ja kontrolli tee on põhimõtteliselt väär, tekitab see juurde kulu ja mittevajalikku tööd ja tegevust.

Hoidugem sellest, niisamuti nagu ka kõikidest muudest silmamoondustest ja kommunikatsioonitrikkidest, mille abil üritatakse näidata, et suurem ja võrdsem ümberjagamine aitab meil oma eludega paremini hakkama saada, nagu on üritatud jätta muljet pensionireformist rääkides! Raha sellest juurde ei teki. Pigem võib suure ümberjagamise tõttu vähemaks jääda. Püüame ilma sellise hämamiseta ja räägime asjadest nii nagu need on. Ettevõtjatena on meil õigus ja võimalus seda alati küsida.»

Tagasi üles