Arteri suur intervjuu! Rail Balticu juht Baiba Rubesa: Eestlased on pragmaatilised ja usaldusväärsed

Mitmel pool Euroopas vastutusrohkeid ameteid pidanud lätlanna tegutseb selle nimel, et Eesti saaks kiire otsetee Vana Maailma südamesse. Ent sugugi kõik eestlased ei ole tema juhitud ettevõtte plaanidest vaimustatud. Siin järgneb otsekohene vestlus teemal, miks eestlased, lätlased ja leedulased ilusatest sõnadest hoolimata sageli üksteisega läbi ei saa. (Ahjaa, Rail Baltic tuleb nagunii, lubab Arteri intervjueeritu.)

Lõppeva nädala keskel, kui sajad ülikondades ja lipsuga ärimehed kohtusid Tallinna kesklinnas Swissôtelis, et arutada Balti riikide järgmise kümnendi megaprojekti, Rail Balticu rajamisega seonduvaid asju, kohtus Arter tähtsate tegelaste seast ühe vähese naise, Baiba Rubesaga. Kanadast pärit ja Saksamaal õppinud lätlanna nood mehed kokku tõigi – sest just tema juhib Rail Balticut. Varem on ta tõmmanud hoobasid sellistes suurtes ettevõtetes nagu Volkswagen, Škoda, Statoil. Üle-eelmise kümnendi esimesel poolel soovis ta saada Läti välisministriks – aga sai hoopis mõjusa kogemuse, mida tähendab korruptsioon. Nüüd ei salli ta seda silmaotsaski. Oma aususe ja otsekohesusega on ta muide nii mõnelegi pinnuks silmas.

Päev enne intervjuud Arteriga olid rohkem kui nelisada Eesti peamiselt kultuuriinimest koostanud suure, Postimehes avaldatud pöördumise palvega, et riigikogu tõmbaks Rail Balticu rajamisele pidurit, enne kui pole hilja.

Kas olete kursis rohkem kui neljasaja Eesti inimese avaliku kirjaga Rail Balticu ehitamise vastu?

Ma pole seda lugenud, aga tean sellest. Mult küsiti [kirja ilmumise päeval], mida ma vastastele ütleks. See on raske küsimus, sest niisuguste projektidega on nagu usuga: sa kas usud, et raudtee tuleb ehitada, või ei usu sellesse.

Millest tuleb teie arvates vastasseis, kui Rail Balticu vajalikkusest on juba pikalt räägitud?

Mäletan oma kogemusest Statoilis, kui kõik tahtsid neid tuttuusi bensiinijaamu, aga mitte oma tagahoovi. Arvatavasti on seoses Rail Balticuga osalt samuti seda tunnet, et raudtee lõikab läbi metsa ja nagu lõikaks Eesti kaheks, ja ma saan sellest tundest aru. Kuid ma esitaks siin vastuväiteid.

Esiteks, kui räägime Eesti kaheks lõikamisest, siis kas Via Baltica ei tee sedasama? See kasutab sama marsruuti. Teiseks, kindlasti on Eestis ka teisi kohti, kus on samuti midagi kaheks lõigatud. Erinevus varasemate ja praeguste suurte taristute rajamise vahel on see, et nüüd käivad ulatuslikud avalikud arutelud, mida varasemal ajal ei peetud. Sest loomulikult on kõigel, mida teed, oma tagajärjed – nagu on tagajärjed ka sellel, kui teha mitte midagi.

Olen elanud Saksamaal ja töötanud Volkswageni heaks. Tundsin kahte tähtsat aristokraatlikku perekonda, kes omasid maad seal, kust varem jooksis Ida- ja Lääne-Saksamaa piir. Pärast Berliini müüri langemist tekkis valitsusel küsimus, mida tolle maaga teha. Mäletan, kuidas üks noist aristokraatlikest naistest helistas oma 16-aastasele nõbule ja ütles, et too peaks meeles: see maa on olnud nende perekonna käes 450 aastat, ja viimased 45 aastat ei loe. (Naerab.) Mina olin lihtne Kanadast pärit tüdruk ega osanud mõeldagi sellistele asjadele. Too oli mulle silmi avav lugu, et mis on tehtud kellegi maaga minevikus ja kuidas saab keegi teine üldse otsustada, mis juhtub selle maaga edaspidi.

Saksamaal Volkswageni peakorteri ees tähistamas 25 miljonenda Volkswageni valmimist Wolfsburgi tehases 4. juulil 1989. Foto: Erakogu

Nii et mu vastus on: kas te usute, et Rail Baltic on vajalik? Ja küsimus ei ole selles, kas see on vajalik neljasajale kirja kirjutanule, vaid kas see on vajalik nende lastele ja lastelastele. Sest kui raudtee lõpuks tööle hakkab, toob see kasu just järgmistele põlvkondadele. Nad võidavad ajas, juurdepääsus Euroopale, kiiruses. Lisaks tugevdab uus raudtee Kirde-Euroopat nii majanduslikust kui ka julgeoleku vaatevinklist.

Eestis on ette heidetud, et Rail Balticu tasuvusuuringud on vigased ja seega on Rail Balticu sotsiaalmajanduslik mõju Eestile negatiivne. 

Väidan, et igasugused arvutuste põhjal tehtud hinnangud hakkavad ka edaspidi muutuma, olgu suuremaks või väiksemaks. Nii juhtub iga äriprojektiga. Aga need arvud, mis meil praegu on, on sellised, mis lubavad öelda, et me ei saa lubada selle raudtee mitteehitamist. Seega kutsuksin ka neljasadat kirja kirjutanut nõustuma sellega, et Rail Baltic saab ehitatud, sest usun, et oleme ainult kümne protsendi kaugusel punktist, kust pole enam tagasiteed.

Selge on see, et kõik kolm Balti riiki, peamiselt just poliitikud, peavad tegema väga raskeid otsuseid ja liikuma välja oma mugavustsoonist. Aga kui Rail Balticu projekt õigesti teha, muudab see edaspidi väga paljusid asju. Ent inimesed kardavad muutusi. Enamik kardab muutusi! Mul on õnn, et olen juba väiksest saadik kasvanud pidevate muutuste keskel. Mul on selline natuur, et mulle muutused meeldivad.

Mulle on jäänud mulje, et peamine vastuseis Rail Balticule tuleb eestlastelt. Öelge, mis eestlastel teie arvates viga on!

(Naerab.) Mu viimase ligi 30 aasta kogemus ütleb, et kõigil kolmel Balti rahval on peaaegu et oma arhetüüpne käitumismudel. Tegelikult märkasin seda juba oma noorusajal, kui kasvasin teiste Balti rahvaste esindajatega üles Põhja-Ameerikas. Eestlased on alati kõige skeptilisemad, esitavad kõige rohkem küsimusi, keskenduvad iseendale – kuidas see asi mõjutab just mind? Nad on valmis kõvasti võitlema, kui ei pea midagi õigeks.

Aga ma väidaks, et kui tehtaks korralik avaliku arvamuse küsitlus, oleks toetus Rail Balticule Eestis sama suur kui Lätis või Leedus. Meil on kavas teha selline ühine küsitlus aasta teises pooles. Seni on ka tehtud küsitlusi, aga mitte ühiseid, samade põhimõtete järgi.

Eesti opositsioon [Rail Balticule] on kindlasti häälekaim. Aga kui lähemalt vaatad, siis näed, et seda juhib väike arv inimesi, ja ma mõtlen, kust neid finantseeritakse... (Muigab kavalalt.)

Millele te viitate?

(Lõbusalt.) See on kõik, mis ma ütlen.

Iga piiriülene koostöö, eriti selline, mis on väga füüsiline, käegakatsutav, tekitab küsimusi, kas igaüks saab samast asjast aru samamoodi. Näiteks olen töötanud Kaspia mere piirkonnas ja näinud sealgi, et piiriülese taristu rajamine pole kerge. Kui rääkida kas või millegi koordineerimisest, siis sel sõnal on väga palju eri tähendusi ja sellest tulenevalt tekivad ka erinevad lootused. Lisaks on igas kultuuris oma moodus asjade ajamiseks. Põhjamaad on kindlasti väga suletud. Euroopa on üldiselt väga rahvuslik: peetakse silmas oma rahvuslikke huve, teisi loetakse võõramaalasteks. Siin tulebki minus esile kanadalane, kes pooldab mitmekultuurilisust ja tunneb end mugavalt ühiselt tegutsedes.

Baiba Rubesa õpib 1988. aastal Kanadas Alberta provintsis Banffi rahvuspargis ratsutama. Foto: Erakogu

Seega, jah, eestlased on kriitilised. Aga kui asjad hakkavad arenema, olen märganud, et eestlased muutuvad väga pragmaatiliseks, püüdes alati leida lahendusi. Ühtlasi olen märganud, et Eesti vaatab jätkuvalt Soome poole, Leedu vaatab Poola poole, aga Läti vaatab ümberringi. Sellist dünaamikat näeb kõigis Baltimaade poliitilistes protsessides. Tuleb leppida sellega, et on asju, mida ei saa muuta.

Arvatavasti saate pidevalt tunda, kuidas kolme Balti riigi eri poliitilised jõud teile survet avaldavad ja tahavad teid tükkideks rebida. Mis teid sellises karmis keskkonnas Rail Balticu juhina jätkuvalt motiveerituna hoiab?

Minuga on tehtud palju psühholoogilisi teste, millest tean, et olen visionäär ning tõmban inimesi endaga ja oma visiooniga kaasa. Kui mõned Rail Balticu osanikud ütlevad pragmaatiliselt, et ehitame raudteed ja paneme rööpaid maha, siis mina ütlen, et ei, me ehitame uut majanduskoridori, mis muudab meie lastelaste elu. Me loome paljudes valdkondades uusi võimalusi, mis toovad lõpuks rohkem kasu kui lihtsalt ühe moodsa raudtee ehitamine.

Just visioon, mida võib tuua tulevik, hoiabki mind tegutsemas. Kui tulin 1972. aastal esimest korda Lätisse, uskusin juba siis väga kindlalt, et Balti riigid peavad olema vabad ja sõltumatud. Ja kui tulin pärast Läti taasiseseisvumist päriselt Lätisse, siis tulin selleks, et ehitada seal üles demokraatia. See kõlab enamikule inimestele vist kummaliselt (naerab), aga tõepoolest – tulin patriotismist.

Ilmselt on mul sisimas ka kohusetunne teha seda, mida olen lubanud teha. Keegi ütles, et ma olen nagu [Briti omaaegne peaminister] Margaret Thatcher, kes on suuteline kõigega hakkama saama... Ma ei tea... Olen piisavalt vana, peaaegu 64, ja piisavalt kogenud, et tõmmata sügavalt hinge ja püüda aru saada, millal asjad lähevad isiklikuks ja millal mitte.

Ühte võin veel öelda: olen selline, keda ei motiveeri raha. Muidugi on raha tähtis, ja raha on teatud asjade oluline indikaator, aga ma ei teeks oma praegust tööd, kui mind motiveeriks ainult raha. Ma usun visiooni, mis Rail Balticu projektist võib saada.

Kuid on veel üks sügav ideoloogiline või intellektuaalne motivatsioon, millest keegi ei tahaks, et ma avalikult räägiks. Korruptsioon ja võimalus korruptsiooniks on midagi sellist, mis hävitab ühiskondi. Need kogukonnad, kes sallivad isegi pisimat korruptsiooni, ei ole nii terved, õnnelikud ja õitsvad nagu need, kes ei salli. Iga kord, kui mainin sõna «korruptsioon», näen, kuidas kõikjal lähevad punased tuled põlema – et palun ärme räägime sellest, sest tõesta esmalt, et minu tagaaias on korruptsioon. Aga küsimus pole selles. Küsimus on selles, et meil oleks tugevad süsteemid, mis aitavad korruptsiooni ära hoida. Kuulusin mitu aastat sellise ühenduse nagu Extractive Industries Transparency Initiative nõukogusse. See ühendus tegeleb korruptsiooni vähendamise ja väljajuurimisega nafta- ja gaasitööstuses, mis on tööstusharu, kus on maailmas kõige rohkem korruptsiooni. Osalesin kord nende üritusel arutelus, kus tuli juttu huvide konfliktist. Üks Venemaa ärimees küsis, miks ta ei peaks palkama või panema juhatajaks oma pereliikmeid või sugulasi, sest nemad on ju need, keda ta saab usaldada. Ütlesin, et lääne ja liberaalse majanduse vaatevinklist on just see moodus, kuidas liigutada raha nii, et seda ei saa pidada läbipaistvaks ja õiglaseks.

Kas Lätis on teie hinnangul rohkem korruptsiooni kui Eestis?

Vaadake Transparency Internationali [korruptsiooni tajumise] indeksit: Läti ja Leedu on seal alati lähestikku ning Eesti on palju paremal kohal.

Miks?

Arvan, et põhjus on kultuuriline. Ja siin muutun ka filosoofiliseks. Eesti – käisin Eestis ka nõukogude ajal – oli vabariikidest kõige läänelikum, sest teie naaber on Soome. Kui tulin üle 25 aasta tagasi päriselt Lätisse, siis mäletan, et Eestis tuli võimule äärmiselt noor valitsus. Eesti väga noorel valitsusel oli täiesti teistsugune väärtussüsteem, samuti saadi kogemust läänest, sest väliseestlased olid Eestisse väga teretulnud võrreldes kahe ülejäänud Balti riigiga. Kõik see andis Eestile hea võimaluse teha majanduslik hüpe. Samuti on briljantne Eesti otsus teha e-Eesti. Tulemus on see, et niisuguses süsteemis ei ole korruptsioonil kohta. Eestis löödi varakult paljudes asjades kord majja, alates kas või kiiruse ületamise trahvidest, kus tehti ruttu lõpp altkäemaksu võtmisele.