Jaapanit valdab tõeline müügiautomaatide hullus. Neid leidub kõikjal – tänavatel, rongipeatustes, kaubanduskeskustes, elumajade kõrval, aga ka maanteede ääres, metsades ja isegi kõrgel mägedes. Õigupoolest ei paista Jaapanis ringi reisides mõni sellistest masinatest kunagi kaugel olevat ja nad pakuvad uskumatult laia variatsiooni eri tooteid.
Riigis on kokku umbes viis miljonit müügiautomaati, tehes Jaapanist kõige tihedama müügiautomaatide paigutusega riigi maailmas. Jaapani Müügiautomaatide Assotsatsiooni andmetel on Jaapanis iga 23 elaniku kohta üks müügiautomaat ning nende aastane tulu on kokku 4,6 miljardit jeeni (umbes 34,8 miljonit eurot).
Enamik Jaapanis leiduvaid müügiautomaate pakub mitmesuguseid karastusjooke, kohvi, teed ja soojasid suppe. Paljud pakuvad ka maiustusi, snäkke, aga ka näiteks alkoholi ja tubakat. Viimase kahe ostmiseks on üldjuhul vaja spetsiaalset viipekaarte, et tõestada oma vanust (Jaapanis tohib osta alkoholi ja tubakat alates 20. eluaastast). Osa masinaid on võimelised skannima näiteks ka juhiluba, et sealt vanus teada saada. Ühes automaadis võivad koos olla nii soojad kui külmad joogid ja nende vahekord sõltub aastaajast.
Lisaks leidub veel (muuhulgas!) automaate, mis müüvad pileteid, viiekiloseid riisikotte, vihmavarjusid, kondoome, kirurgilisi maske (neid kantakse siin viiruste ajal), lillekimpe, mänguasju, amulette, lipse, sukki, patareisid, puuvilju, mune, loosipakke, valmistoitu ja palju muud (see on vähemalt nimekiri automaatidest, mida selle loo autor on näinud). Võib öelda, et Jaapanis ei leia naljalt müügiartiklit, mida mõnest automaadist osta ei saa.
Ka paljud söögikohad toimivad müügiautomaatide peal – klient saab näiteks juba enne sisse astumist otsustada ukse taga automaadi juures ära, mida ta süüa tahab ja maksta selle eest. Masin väljastab paberi, mille saab pärast sisse astumist (tihtilugu väga väiksesse ja kitsasse söögikohta) ettekandjale esitada.
Kõige uuemateks tulijateks müügiautomaatide turul on SIM-kaarte väljastavad masinad, mis on paigutatud turistirohketesse kohtadesse. Neil masinatel on passi skannimise funktsioon, sest Jaapanis kehtivad SIM-kaartidele palju rangemad reeglid kui Eestis. Elamisloata turist võib omada ainult andmeside kaarti, millega helistada ei saa.
Enamik automaate töötab ööpäev läbi ja ainult sularaha peal (sest Jaapan on peaaegu täielikult sularaha peal töötav ühiskond). Masinad võtavad vastu nii paberraha kui münte ja tagastavad täpse ülejäägi. Paljude kohalike jaoks on automaadid hea moodus vabaneda liigsest metallrahast, sest pidevalt kogunevad sendid on raskuseks. Suurematele jaekettidele kuuluvad automaadid aktsepteerivad ka viipekaarte, mida kasutatakse ühistranspordis (umbes nagu Tallinna roheline kaart, kuhu saab raha peale panna). Teed oma valiku, viipad kaarti ja ost on ilma sularahata tehtud.
Ligemale poole Jaapani müügiautomaatide tulust moodustavad joogiautomaadid, mida leidub tõesti mitte kuigi palju liialdades iga nurga peal ja isegi tsivilisatsioonist väljas. Üks jook maksab automaadis keskmiselt 100–160 jeeni (umbes euro).
Ronides mööda lumist mäenõlva raskesti ligipääsetaval rajal, võib joogiautomaadi nägemine osutuda mõningaseks üllatuseks. Samas kulub soe jook sellises kohas kindlasti ära. Kummastav on lihtsalt mõelda, et keegi peab selle automaadi täitmiseks sinna pidevalt koos pudelitega ka ronima. Kui rada on juba kerge seljakotiga harrastusmatkajale võrdlemisi keeruline, siis mis tunne on läbida seda seljas kaupa vedades?
Seega miks on Jaapanis nii palju müügiautomaate? Vastuseks on tõenäoliselt pidev puudus teenindussektoris, väga madal kuritegevus ja ülikõrged kinnisvarahinnad. Ligemale 75 protsenti Jaapanist on kaetud mägedega ning enamik elanikkonnast on koondunud võrdlemisi väiksele alale, kus iga ruutmeeter maksab. Tootjatele on palju kasulikum panna püsti müügiautomaate kui avada poode. Üks müügiautomaat toob ruutmeetri pealt mitu korda rohkem raha sisse kui tavapood. Seda eriti arvestades tõsiasja, et neisse automaatidesse ei murta õieti kunagi sisse.
Esimene müügiautomaat avati Jaapanis väidetavalt 1904. aastal ja see kujutas endast postkasti külge ehitatud mehhanismi, mis müüs postkaarte ja marke. 60ndatel ja 70ndatel hakkas Coca-Cola avama Jaapanis massiliselt müügiautomaate, pannes sellega aluse tänapäevasele olukorrale. Praegu täiustatakse müügiautomaatide tehnoloogiat pidevalt ja masinad muutuvad üha targemaks.
Kõige uuemad müügiautomaadid on näiteks võimelised tuvastama elektri tarbimise tipphetki, millal nad jookide jahutamisega nii aktiivselt ei tegele, et säästa elektrit. Viimase kahe aastakümnega on automaatide energiatarbimine vähenenud tänu kavalatele algoritmidele ligemale 70 protsenti. Vaatamata madalale kuritegevusele suudavad uued masinad kontakteeruda sissemurdmise korral ka politseiga ning on varustatud turvakaameratega.
Kuna Jaapanis on palju maavärinaid ja muid looduskatastroofe, siis on müügiautomaatidel ka „katastroofi režiim“ , mille puhul suudavad nad töötada mõnda aega ilma vooluta ja väljastada oma kaupa abivajajatele tasuta. Uuemad LED- ekraanidega masinad jagavad katastroofi korral ka hiljutisi uudiseid ja juhiseid, kuidas käituda.
Müügiautomaatide hulluse tõestamiseks võib veel lõpetuseks mainida, et 2012. aastal avati Gunma prefektuuris müügiautomaatidele pühendatud muuseum, kus näeb nii ajaloolisi masinaid kui tehnika kõige viimast sõna.
