Kaire Uusen: doktorikraadiga müüja – selline tiitel pole CVs kümne-kahekümne aasta pärast ilmselt sugugi haruldane (22)

Kaire Uusen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kassapidaja
Kassapidaja Foto: Mihkel Maripuu

Pole saladus, et Eestiski kasvab inimeste arv, kes ei saa võimetekohast tööd, eriti väikelinnades ja maakohtades, kus pole õieti tööandjaidki, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Müüja, PhD – karta on, et selline ametinimetus pole paljude naiste või ka meeste CVs kümne-kahekümne aasta pärast sugugi haruldane, olgu siis tegemist ajutise või põhitöökohaga.

Kas see on uus normaalsus?

Kahjuks pole ka mujal maailmas haruldane, et aasta-aastalt kasvab inimeste osakaal, kellele kõrgharidus või isegi teaduskraad ei taga võimetele vastavat ametikohta ega ka paremat palka. Kui võtta ette kõrghariduse, tööturu või ka palkadega seotud uuringud, mida USAs, Kanadas, Suurbritannias jm on viimastel aastatel tehtud, leiab sellele igalt poolt kinnitust.

Ehkki kahekümne aasta jooksul on inimeste haridustase tõusnud, on hiljutise Kanada tööturu-uuringu järgi kõrgema- ja madalapalgaliste kohtade suhtarv jäänud ikka samaks. Seega ei teki juurde palju kõrgemat haridust eeldavaid koht (ehkki lisandub haritud inimesi) ning nõudlus parema palgaga kohtade järele on tunduvalt suurem kui pakkumine. Sellest ka karm konkurents, vajadus olla õigel ajal õiges kohas, omada palju sõpru või olla valmis ennast haigeks töötama. Haridusest tulenevat märkimisväärset elukvaliteedi tõusu võib 21. sajandi esimestel kümnenditel näha peamiselt arengumaades.

Pole saladus, et Eestiski kasvab inimeste arv, kes ei saa võimetekohast tööd, eriti väikelinnades ja maakohtades, kus pole õieti tööandjaidki. Jutt ei ole ainult kõrghariduse omandanutest, vaid ka näiteks kesk-erihariduse või heade kutseoskustega inimestest, kellele erialast tööd ei jagu (või teine probleem: kes ei taha või ei saa seda madala palga tõttu vastu võtta).

Teine riskigrupp on noored ja vanemaealised haritud inimesed. Esimesi peetakse nõudlikuks ja vaimult nõrgaks, teisi liiga kogenuks ja füüsiliselt nõrgaks. Nii peavad mõlemad leppima nii vähem prestiižse töö kui ka madalama palgaga. Professoritest valvureid on Eestis leidunud juba taasiseseisvumisest saati, aga see ring aina suureneb.

Tänapäeva inimestele on aga hull see, et haridus ei tähenda paremat tulevikku ning uhke kraad võib teatud juhtudel koguni kahjuks tulla. 

Isegi teenindajate, kassapidajate-müüjate seas on suhteliselt palju kõrgharituid – see selgus ka äsja Postimehe portaalis Tarbija24 ilmunud loost, kus avati müüjate töö ja palga tagamaid. Tööandjatele võib see trend mingil määral meelepärane olla, sest kõrgharitud inimesel võib töö minna libedamalt ning kui talle saab selle eest maksta sama vähe kui igale teisele, on ettevõttel sellest palju kasu.

Tänapäeva inimestele on aga hull see, et haridus ei tähenda paremat tulevikku ning uhke kraad võib teatud juhtudel koguni kahjuks tulla, kui ettevõtja silmis on tegemist ülekvalifitseeritud ja liiga teadliku töötajaga, keda kardetakse. Üle jääbki võimalus leida töökoht valdkonnas, kus on pidev tööjõupuudus ning kus on hea, et üldse keegi tööle tuleb. Eestis on see kaubandus, sest uusi kaubanduskeskusi kerkib igal pool aina juurde.

Miks see riigile halb on?

Isegi need, kes pole majandust õppinud, mõistavad, et kuritegelik on kulutada miljoneid hariduse pakkumisele, mida vaja pole, või «heas lootuses», et haritud hakkavad ettevõtjaks ja teevad Eesti rikkamaks. See pole ainult raha raiskamine, vaid ka majanduse ja inimeste lõhkumine.

Pehmete erialade õppijate kirumise asemel peaks soodustama või stiimulite abil meelitama noori õppima tõesti nõutud erialasid. Kui puudub arusaam, mis Eesti majanduses toimub, või oskus tulevikunõudlust hinnata, võiks kõrgkoolides luua õppekavad, kus õpitakse korraga mitu omavahel seotud või üksteist täiendavat erialad (põhi- ja kõrvaleriala, nagu on tihti ka välismaal võimalik). Sel juhul on võimalus, et kui ühel erialal tööd ei pakuta, on nõudlus teise järele.

Pehmed või ületoodetud erialad võiks teatud juhtudel muuta tasuliseks, näiteks siis, kui tööturul kohti pole või makstav palk on liiga madal.

Inimlikust aspektist on haridus muidugi alati hea, isegi siis, kui sellega tööturul läbi ei löö. Kuid rahvusvaheliste uuringute põhjal toon esile, et majandusele (ja ettevõtetele) on halvad nii üle- kui ka alakvalifitseeritud töötajad – terve majandusega riikides peaksid mõlemad olema erandid, mitte igapäevane nähtus. Uuringud näitavad, et oma haridustasemest kehvemat tööd tegevatel ja teistest sama haridusega inimestest vähem palka saavad töötajatel on väiksem töövõimekus, kehvem tervis ja halvem suhtumine oma töösse kui neil, kes teevad oma võimetele ja haridusele vastavat tööd. Halb on inimese seisukohalt ka see, et kes kord juba teeb madalamat tööd, seda edutatakse üldjuhul tulevikus vähem kui neid, kelle töö vastab haridusele.

Pehmed või ületoodetud erialad võiks teatud juhtudel muuta tasuliseks, näiteks siis, kui tööturul kohti pole või makstav palk on liiga madal.

Kui aga see trend levib või on see tänapäeva maailmas paratamatu, tulebki ühiskonna ootusi n-ö töödelda, et kõik, ka noored teaksid: haridus ei ole enam samm järgmisele astmele ega elukvaliteedi parandaja, vaid ebasoodsate olude ja üha suureneva konkurentsi tingimustes on haritud inimene ühel astmel madala haridusega inimestega.

Kui seda eesmärgiks ei seata, siis tavalise kodanikuna tahaksin enne järgmisi riigikogu valimisi küll teada, mida (pikas perspektiivis) ette võetakse, et haridus, mille peale kulutatakse riigi ja õppijate raha ja aega, aitaks kaasa Eesti majanduse arengule ja ühiskonna üldise rikkuse loomisele, mitte ei toodaks haritud ja tublit tööjõudu tööjõupõuas Eesti kaubanduskettidele.

Kommentaarid (22)
Copy
Tagasi üles