Euroopa Kohtu abikäsi Eesti riigile veetariifide vaidluses

Birgit Aasa

FOTO: Erakogu

Euroopa Kohus tegi 6. märtsil Eesti jaoks märkimisväärse tähtsusega lahendi, mis muudab sisuliselt võimatuks Tallinna Vee poolt tariifivaidluses nõutava rohkem kui 60 miljonilise kahjunõude täitmise.

Euroopa Kohus tegi 6. märtsil Eesti jaoks märkimisväärse tähtsusega lahendi nn Achmea asjas, millega tunnistati ELi õiguse vastaseks ELi liikmesriikide vahelistes investeeringute kaitse lepingutes sisalduvad vahekohtuklauslid. Kuna vastava vahekohtuklausli alusel on esitatud ka Tallinna Vesi ja Eesti riigi vahelises veetariifide üle käivas vaidluses nõue Pariisis asuvale Maailmapanga juures tegutsevale vahekohtule, on sellel selge mõju ka nimetatud arbitraaživaidluse tulemusele. Lahend muudab sisuliselt võimatuks Tallinna Vee poolt tariifivaidluses nõutava rohkem kui 60 miljonilise kahjunõude täitmise. Seda isegi juhul, kui vahekohus peaks kahjusumma Eesti riigilt välja mõistma.

Achmea lahend

Euroopa Kohus avaldas eile pikka aega oodatud otsuse liikmesriikide vaheliste investeeringute kaitse lepingute (intra-EU BITs) saatuse kohta. Erinevalt eelmise aasta septembris avaldatud kohtujuristi arvamusest, kes lõppastmes kaitses BIT-de vastavust EL õigusele, jõudis Luksemburgi kohus teistsugusele lõppjäreldusele.

Kõnealune vaidlus seisnes Slovakkia vastuväidetes Hollandi kindlustusettevõtja Achmea BV 22,1 miljoni euro suurusele kahjunõudele, mis oli Hollandi ja Slovakkia vahelise investeeringute kaitse lepingu alusel Slovakkialt juba 2012. aasta lõpus vahekohtu otsusega välja mõistetud. Kuna Slovakkia ei soovinud kahjuhüvitist tasuda, esitas ta vahekohtu otsuse tühistamise hagi pädevale Saksamaa kohtule põhjusel, et see ei ole vastavuses EL õigusega. Esimese astme kohus jättis hagi rahuldamata. Pärast edasikaebamist jõudis vaidlus läbi Saksamaa ülemkohtu eelotsusetaotluse Euroopa Kohtusse, kes pidi esmakordselt otsustama põhimõttelise küsimuse üle, kas liikmesriikidevahelise BIT-i vahekohtuklausel on kooskõlas EL aluslepingutega.

Õigusvaidluse põhisisu seisneb kahes peamises liikmesriikidevahelistest BIT-dest tulenevas praktilises probleemis. Esiteks, kuna reguleerimisobjektiks on investeeringute kaitse, on tekkinud paralleelmehhanism ELi aluslepingute tasandil kaitstud õigustega - eelkõige kapitali vaba liikumise ning asutamisvabaduse regulatsiooniga. Praktikas kohaldavad vahekohtud selle alusel tihti ka ELi õigust, mille tõlgendamise ainupädevus on aga Euroopa Kohtul. Teiseks, on BIT-de alusel loodud vahekohtute otsused lepingute enda järgi lepingupooltele lõplikud ja siduvad, sj ka siseriiklikult hõlpsasti täidetavad, ning nad ei saa küsida EL õiguse tõlgendamise küsimustes eelotsust Euroopa Kohtult. Riigid võivad oma siseriikliku menetlusõiguse järgi vahekohtuotsuse täitmisest keelduda või otsuse tühistada aga üksnes väga piiratud juhtudel, üldjuhul nt otsuse avaliku korraga vastuolu korral.

Euroopa Kohus leidis seega oma üleeilses otsuses, et kuna BIT-i järgne vahekohus peab vajaduse korral tõlgendama või ka kohaldama EL õigust, kuid ta ei saa küsida EL õiguse tõlgendamise osas eelotsust Euroopa Kohtult ning samuti on liikmesriigi kohtutel vahekohtuotsuste tunnustamisel ja täitmisel üksnes piiratud kontrollivõimalus, on kõnealuses BIT-s sisalduv vahekohtuklausel vastuolus EL aluslepingutega, täpsemalt Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artiklitega 267 ja 344. Slovakkia on juba tervitanud Euroopa Kohtu otsust, kui alust vahekohtus väljanõutud 22 miljonii mittetasumiseks.[3]

Mõju Tallinna Vee ja riigi vahelisele vaidlusele 

Tallinna Vee hinnatariifi vaidluse paralleelid Achmea lahendi aluseks olevate asjaoludega on märkimisväärsed ning kõige olulisimana – ka veetariifide vaidluses vahekohtusse esitatud avaldus on tehtud Eesti ja Hollandi vahelise investeeringute kaitse lepingu vahekohtuklausli alusel. Vastse Euroopa Kohtu otsuse kohaselt on aga nimetatud klausel EL õigusega vastuolus. See tähendab omakorda seda, et isegi kui vahekohus peaks AS Tallinna Vesi ja tema Hollandi aktsionäri United Utilities (Tallinn) BV mitmekümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuva nõude rahuldama, ei saaks seda ELi õiguse ülimuslikkuse tõttu üheski liikmesriigi kohtus maksma panna. Eesti riik saaks samuti esitada vahekohtu otsuse tühistamise avalduse, selle vastuolu tõttu ELi õigusega, nagu seda tegi Slovakkia.

Liikmesriikidevaheliste investeeringute kaitse lepingute lõpp?

Kahepoolsed investeeringute kaitse lepingud ehk BIT-d sätestavad tingimused kahe riigi vaheliste investeeringute ja investorite kaitseks, pakkudes vastastikuseid garantiisid poliitiliste riskide eest, mis võivad investeeringuid negatiivselt mõjutada. ELi kontekstis on probleem just liikmesriikide vaheliste BIT-dega, millest enamus on sõlmitud 1990ndatel vanade liikmesriikide ja sel ajal EL mittekuuluvate riikide vahel enne uute liikmesriikide liitumist EL-ga. Kokku on kehtivaid liikmesriikide vahelisi BIT-e pea 200 ning eraldi küsimus on nüüd, mis nendest saab üleeilse otsuse valguses? Ka Eestil on lisaks Hollandile kehtivad BIT-d mitmete teiste liikmesriikidega, mille lõpetamine või muutmine tõuseb pärast eilset otsust teravalt päevakorda.

Euroopa Kohtu otsust on juba kirjeldatud kui vahekohtumenetluse süsteemi lõppu Euroopas. Seda küll ainuüksi EL liikmesriikide vaheliselt, kuna BIT-d kolmandate riikidega otsus ei mõjuta. Üks suuremaid otsuse tervitajaid on kindlasti Euroopa Komisjon, kes on juba pikemat aega olnud seisukohal, et liikmesriikide vaheised BIT-d on vastuolus EL õigusega lisaks vastses otsuses toodule ka seetõttu, et need on diskrimineerivad nende liikmesriikide suhtes, kellel pole BIT-dest tulenevat täiendavat menetlusteed.

Nii algatas komisjon juba 2015. aasta juunis rikkumismenetluse Austria, Hollandi, Rumeenia, Slovakkia ja Rootsi vastu, et nad lõpetaksid nendevahelised kahepoolsed investeeringute kaitse lepingud. Infot nõutati ka ülejäänud 21-lt liikmesriigilt, kellel on kehtivad EL-sisesed BIT-d. Kaks liikmesriiki – Iirimaa ja Itaalia on juba kõik liikmesriikide vahelised BIT-d lõpetanud. Euroopa Komisjon on viidanud ka võimalusele viia sisse täiendavad kiired ja efektiivsed investeerimisvaidluste lahendamise mehhanismid. Seniks aga tuleb tugineda menetlustele liikmesriikide kohtutes koos võimalusega küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Tallinna Vee kohtuasja puhul on see rong juba läinud, kuna siseriiklik menetlus lõppes eelmise aasta detsembris lõpliku kaotusega Riigikohtus.

Loe ka neid

Tagasi üles