Sada aastat Eesti majandust: minevik ja tulevik

SEB Panga majandusanalüütik Mihkel Nestor.

FOTO: Jaanus Lensment/Postimees

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor räägib Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vaimus Eesti majanduse minevikust ja tulevikust.

Eesti majandust on enim ümberkujundanud iseseisvumised

Ehkki järgmine tõdemus kõlab küll triviaalsena, on ühe riigi majandussüsteemi kujunemine väga kompleksne protsess, mida mõjutab arvutu hulk erinevaid komponente. Kindlasti kuulub neist olulisemate sekka riigi geograafiline asukoht, valitsemissüsteem, inimeste haridustase.

Eesti viimase 100 aasta majandusajaloo puhul on suurimaid muutuseid kaasa toonud siiski pöördelised sündmused poliitikas. Eesti kahekordne iseseisvumine ei ole tähendanud vaid poliitilise sõltumatuse saavutamist Venemaast, vaid sundinud meid end lahti haakima ka idanaabrite majandussüsteemist.

Eesti majanduse lähtepositsioon 1918. ja 1991. aastal oli väga sarnane. Nii nõukogude- kui tsaariajal, oli siinne majandus allutatud suure Venemaa nõudlusele. Tohutu sihtturg võimaldas siin tegutseda hiigelsuurtel tööstusettevõtetel. Kõige olulisemaks neist oli kahtluseta tekstiilitööstus. Eesti suurimaks tööstus­ettevõtteks, nii minevikus kui ilmselt ka tulevikus, jääb Kreenholmi manufaktuur, kus hiilgeaegadel, enne esimest maailma­sõda, leidis tööd üle 10 000 inimese.Suuri tekstiilitööstusi, mille toodang läks valdavalt Venemaale, paiknes mujalgi.

Lisaks oli tsaariaegses Eestis tähtsal kohal metalli- ja masinatööstus, millele andis täiendavat hoogu lähenev sõda. Sõjatööstuse hiilgeaegasid Tallinnas meenutavad siiani hiiglaslikud uhke arhitektuuriga tööstushooned Kopli poolsaarel ja Ülemiste kvartalis. Lisaks nähti juba enam kui 100 aastat tagasi suurt potentsiaali tselluloositööstusel, mille tootmismahud toona kiiresti kasvasid.

Sarnaselt taasiseseisvumisele, keerati 1918. aastal lisaks senisele poliitilisele korrale pea peale ka majanduse toimimise loogika. Paljud suurtööstused olid juba sõja-aastatel ilma jäänud oma sisseseadest, kuid kadunud oli ka nõudlus. Lisaks muutunud poliitilisele korrale takistas endiste kaubandussuhete jätkumist Venemaaga revolutsioonijärgne majanduslik kaos. Hiiglaslikud ettevõtted ei olnud võimelised sel keerulisel ajastul piisavalt kiiresti uusi turge leidma, mistõttu pidi majanduse struktuur radikaalselt muutuma.

Endiste hiigeltehaste asemele sündis palju väiksemaid tootmisettevõtteid, mis keskendusid eelkõige siseturule. Suuremahulised tööstused kerkisid sarnaselt 90ndatele siiski väliskapitali abil. Uue turusituatsiooniga suutsid paremini kohaneda tekstiili- ja tselluloositööstus, kes suutsid eksportida ka läänesuunal. 1920ndatel suurenes oluliselt toiduainetööstuse tähtsus ja nii mõnedki neist ettevõtetest suutsid oma toodangut ka eksportida.

Väljaspool tööstussektorit mõjutas majanduse käekäiku kindlasti ulatuslik maareform, mis jaotas senised suurmõisad väiketaludeks. Lisaks tundele ajaloolise õigluse taastamisest, võimaldades see sõjajärgsetel aastatel inimestel enda maalapilt leib lauale saada.

Kuidas erineb tänase Eesti majandusstruktuur 1920ndatest?

Ehk suurim erinevus tänase ja 1920ndate Eesti majanduse vahel on viis, kuidas oleme harjunud mõtlema töötamisest. Kui täna on valdav enamus meist tavalised palgatöötajad, siis äsja iseseisvunud Eestis hankis suurem osa inimestest oma igapäevase talupidajana põllult. 1922. aastal oli põllumajandus peamiseks elatusallikaks 60 protsenti Eesti rahvastikust. Tööstuses töötamine elatas 16 protsenti inimestest, pisut vähem kui täna, kuid vähemalt sarnases suurusjärgus.

Suurima hõivega tööstussektor oli omakorda tekstiilitööstus, mis tänaseks on oma tähtsuse pea täielikult minetanud. Et tuua mõned võrdlusnumbrid tänasest päevast: 2017. aastal töötas taime- ja loomakasvatuse alal 2,5 protsenti, töötlevas tööstuses 19 protsenti ja tekstiilitööstuses 0,7 protsenti kõigist tööga hõivatutest.

Kaubandusest, mille alla 1922. aastal loeti ka majutus ja toitlustus ning finantsvaldkond, sai elatust 4 protsenti rahvastikust. Eelmisel aastal oli sama suur osa inimestest hõivatud vaid majutuse ja toitlustuse ala. Koos hulgi- ja jaekaubanduse ning finantstegevusega oleks kaubandus toonases mõistes olnud mullu sama oluline tööandja kui töötlev tööstus.

Tööstust domineeris 1920ndate alul kaks suurt haru: toiduaine- ja tekstiilitööstus. Neist esimene andis 1922. aastal vastavalt 22 protsenti ja teine 21 protsenti kogu tööstus­toodangust. Kuigi toiduainete valmistamine on oluline tegevus­ala ka tänapäeval, on uute harude areng selle tähtsust vähendanud. 2017. aasta kolme kvartali põhjal andis see 16 protsenti töötleva tööstuse müügitulust. Tekstiilitööstuse osakaal piirdus mullu 3 protsendiga.

1922. aastal oli väga oluline tegevusala ka paberitootmine, moodustades tööstus­­toodangust 15 protsenti, tänaseks on selle osakaal vaid 2 protsendini taandunud. Samas on puit Eesti tööstuse jaoks endiselt oluline tootmissisend. Täna on puidutööstusest saanud selgelt Eesti kõige tähtsam tööstusharu, mille toodang küündib pea viiendikuni kogu töötleva tööstuse mahust. Võrdluseks andis puidutööstus 1922. aastal 9 protsenti töötleva tööstuse toodangust.

Kaasajal on mõistagi erinev ka majanduse spetsialiseerituse aste. Täna tähendab majaehitus inimese vaatevinklist ehk vaid kataloogist sobiva mudeli valimist. Tegelikkuses valmib hoone aga kümnete ettevõtete toodete ja teenuste abil. 1920ndatel kajastus sellest protsessist majandus­statistikas kaduvväikene osa: kodu püstitati oma kätega ja ise metsast raiutud palkidest. Toonastest tööstusharudest väärib veel mainimist metallitööstus, mis 1922. aastal andis tööstuse müügikäibest 14 protsenti, mullu umbes 11 protsenti.

Kuigi ka esimese vabariigi aegne Eesti oli suhteliselt edukas eksportija, siis kaasajal on väliskaubanduse tähtsus veelgi tõusnud. Kui 1920ndate lõpul eksporditi Eesti tööstus­toodangust hinnanguliselt 40 protsenti, siis 2017. aastal oli vastav osakaal 67 protsenti. Muutunud on ka peamised kaubanduspartnerid. Kui pea terve taasiseseisvusaja on Eesti ekspordi peamiseks sihtkohaks olnud Soome, kuhu mullu liikus 18 protsenti siin toodetud kaupadest, siis 1924. aastal müüdi toonasesse suhteliselt vaesesse naaberriiki kõigest 7 protsenti kaupadest.

Eesti peamiseks kaubanduspartneriks oli hoopis Inglismaa, kuhu läks enam kui kolmandik siinsest ekspordist. Väga tähtsal kohal oli ka Saksamaa, kuhu suunduv müük moodustas koguekspordist 23 protsenti. Võrreldes 1920ndatega on konkreetsete riikide majandusliku käekäiguga seotud riskid märkimisväärselt vähenenud. Kahe suurima ekspordisihtkoha, Soome ja Rootsi, osatähtsus koguekspordis oli mullu kokku 35 protsenti.

Mis kannab Eesti majandust järgmised 100 aastat?

Muutused majanduses on viimase 100 aasta jooksul olnud peadpööritavad. Tuleb vaid loota, et järgmised 100 aastat lubavad meil majandust üles ehitada rahulikumas kesk­konnas. Taasiseseisvunud Eesti majanduslik areng on kahtluseta muljet­avaldav. Samas räägitakse aina enam nn «keskmise sissetuleku lõksust». Tõepoolest, kui mõtleme nende ettevõtete peale, kelle edul Eesti majandus püsib, siis tegutseb neist valdav enamus üsna traditsioonilistel tegevusaladel.

Struktuursetest muutustest majanduses on ehk kõige märgatavam IT sektori tõus, mis lubab eestlastel müüa oma töötundi oluliselt kallimalt, kui see mõnel teisel alal võimalik oleks. Samas on ka IT sektor täna peamiselt käsitöölise rollis, täites tellijate vajadusi rätsepatöö põhimõttel. Kui tahame siit astuda sammu edasi, vajame tooteid, mille oleme ise välja mõelnud, kujundanud ja maha müünud, soovitavalt hulgikaupa. Tootmisel endal on tänapäevases väärtusloomes kahjuks väike roll.

Kindlust tuleviku osas annab lisaks senisele edule paiknemine maailma kõige rikkamate turgude, Põhjamaade, vahetus naabruses. Peame vaid pisut rehepaplikult nuputama, mida ollakse neis riikides nõus meilt senisest kallima hinna eest ostma.

Loe ka neid

Tagasi üles