Palun mitte parastada, me oleme prantslased

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy.

FOTO: SCANPIX

Kõrgelt on tulnud selgesõnaline korraldus: ei mingit parastamist ega põlastavaid kommentaare. Ja absoluutselt on keelatud viidata sellele, mida IMFi juhi Dominique Strauss-Kahni arreteerimine president Nicolas Sarkozy tagasivalimise šanssidele tähendada võiks.


Sarkozy, kelle populaarsus on rahvaküsitluste valguses rekordmadalustes, on otsustanud: keegi ei saa väita, et ta kasutab kuidagi ära skandaali, mis Prantsusmaad nii sügavalt on vapustanud.

Seekord on mees, keda sageli süüdistatakse impulsiivsuses ja rambivalgusse püüdlemises, otsustanud olla laitmatu. Ja andnud oma vägedele korralduse suu kinni pidada.

Kulisside taga on samal ajal tunda teatud rahulolu, et üks paremtsentristliku Sarkozy hirmuäratavamaid rivaale – tuleva aasta valimisi silmas pidades – on ilmselt rajalt maas. Sõltumata sellest, kas ta siis osutub ametlikult süüdlaseks või ei.

Strauss-Kahn, kellele reformimeelne sotsialism ja ärisõbralik lähenemine üsna laiapõhjalise populaarsuse oli kindlustanud, püsis järjepidevalt kõikvõimalike reitingute tipus.

Kuigi DSK (nagu Strauss-Kahni Prantsusmaal hüütakse) ametlikult oma kandidatuuri üles seadnud polnud, tähendab ta eemalejäämine Sarkozy jaoks ootamatult paranenud väljavaateid.

Või kas ikka? Sest lähemal vaatlemisel selgub, et ega Sarkozyl tegelikult kergemaks ei läinudki.

Et teises voorus võit kätte võidelda, tuleb presidendil ikka esimesest voorust läbi minna. Ja Strauss-Kahni elimineerimine võib selle keerukamaks muuta, tugevdades ja mobiliseerides vastasjõudusid.

Tsentristlik Radikaalne Partei otsustas möödunud nädalavahetusel, et astub Sarkozy UMP koosseisust välja, kuna ei ole rahul partei järsu parempöördega.

Ühtlasi leppisid nad kokku, et esitavad 2012. aasta valimisteks oma kandidaadi – ilmselt populaarse endise keskkonnaministri Jean-Louis Borloo.

Kuna vasakpoolsed jõud jäid Strauss-Kahni näol selgest liidrist ilma, muutus Borloo parempoolsete jaoks varasemast võimsamaks väljakutseks.

Samal ajal jooksevad paljud paremäärmuslikud valijad UMP juurest tagasi Rahvusrinde poolele, sest Sarkozy ei räägi enam karmi migratsiooni-juttu, Rahvusrinne on aga uue juhi Marine Le Peni all vähem provokatiivne.

Ka enne DSK arreteerimist läks Le Penil arvamusküsitluste valguses hästi. Nüüd aga tõuseb ta populaarsus jõudsalt, olles praktiliselt ainus poliitik, kes Strauss-Kahni kui võrgutaja ja elumehe reputatsiooni avalikult hukka on mõistnud, kinnitades samas, et hetkel tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist.

Arvestatavad rivaalid on veel endine sotside liider Francois Hollande ja praegune esisotsialist

Martine Aubry, kes meenutab oma kaine olemisega Angela Merkelit.

Aga kõigele vaatamata valitseb presidendipalees varasemast helgem meeleolu. Selle kõrval, mis praegu Strauss-Kahni osas üles tuleb, tundub Sarkozy käitumise kritiseerimine pea-aegu kohatu.

Ja kõige tipuks teatas presidendi isa Pal Sarkozy Saksa meediale, et poja modellist abikaasa Carla Bruni on lapseootel. Kui see on tõsi, siis olnuks paremat kontrasti raske tellida: ühelt poolt pildid arreteeritud DSKst, teiselt poolt heldinud issi kauni kaasa ja beebiga.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

 

Tagasi üles