Riigikontrolör: Tallinn ja Harjumaa – kas tõesti üle kullatud? (3)

Alar Karis
, riigikontlorör
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikontrolör Alar Karis (paremal)
Riigikontrolör Alar Karis (paremal) Foto: Margus Ansu

Kuigi euroraha jaotamise diskussioonis võib kergesti tekkida arusaam, nagu oleks pealinn koos ümbritsevate valdadega seni olnud eurotoetustega üle kullatud, siis näiteks sotsiaalse taristu korrastamiseks mõeldud regionaaltoetuse näitel – mida on ajavahemikus 2007–2016 Harjumaale jagatud 345 miljonit –, avaneb hoopis vastupidine pilt, kirjutab riigikontrolör Alar Karis oma blogis.

Jättes kõrvale toetuste taotlemise spetsiifilised tingimused (millised omavalitsused, mis piirkondade või valdkondade jaoks ning mis summas toetust taotleda said), on vaid veerand kõikidest omavalitsuste kinnisvarataristule mõeldud toetustest jõudnud viimase kümne aasta jooksul 5 suuremasse linna: Tartu (32,2 miljonit eurot), Tallinna (27,4 miljonit eurot), Narva (9,1 miljonit eurot), Rakvere (7,9 miljonit eurot) ja Kohtla-Järve (6,2 miljonit eurot).

Nagu näha, on isegi Tallinnast neli korda väiksem Tartu saanud rohkem raha, kusjuures Tartul on samas pea neli korda vähem kinnisvara kui Tallinnal. Möönan, et selle põhjuseks võib olla ka see, et väiksemate toetuste taotlemiseks panustatav ressurss ei tundunud mõne omavalitsuse jaoks mõistlik.

Tallinnas kõige suurem investeerimise vajadus

Samuti tuleb meeles pidada, et kinnisvara korrastamiseks antud toetused ei anna veel kogupilti regionaaltoetustest, kuigi minevikus on toetuste raskuskese olnud just koolimajadel, lasteaedadel ja rahvamajadel.

Aga – paraku on kõige probleemsemas seisukorras just suuremate omavalitsuste taristu, just suuremates omavalitsustes on investeerimisvajak, eriti Tallinnas, kuhu on koondunud samas kõige rohkem teenuste tarbijaid.

Kui aga vaadata toetusi elaniku kohta, siis on kõige rohkem toetusi eraldatud Järvamaa ja Võrumaa ning kõige vähem Harjumaa ja Ida-Virumaa omavalitsustele. Tallinna linn koos seda ümbritsevate omavalitsustega on saanud üldse kõige vähem toetusi – keskmine toetus on olnud 75 eurot.

Ühe Eesti inimese kohta eraldatud toetus omavalitsuste hoonete korrastamiseks ja ehitamiseks on keskmiselt 263 eurot. Ühe elaniku kohta oli toetusi eraldatud kõige enam Väätsa valda, kuhu jõudis 2338 eurot elaniku kohta. Kõige vähem oli toetusi eraldatud aga Viimsi valda (13 eurot elaniku kohta).

Ehkki suuremate omavalitsuste võimekus teha investeeringuid oma raha eest on kogusummas suurem, on see tegelikult kogu nende kinnisvaraportfelli mahtu ja selle investeeringuvajadust arvestades siiski väga väike.

Näiteks Tallinna linn oli oktoobrini 2017 kehtinud haldusjaotuse ajal suhtelise investeerimisvõimekuse poolest (kinnisvara ruutmeetri kohta) 57. kohal 213st omavalitsusüksusest. Viimase kümne aasta jooksul saadud toetuse summa poolest ühe ruutmeetri kohta on pealinn suisa üks viimastest. Samuti on ilmnenud, et suurte omavalitsuste objektide korrastamiseks antud toetused on olnud pahatihti väikesed. Seega pole põhjust väita, et Tallinn ei vaja oluliselt investeeringutoetusi.

Raha tuleb suunata sinna, kus on areng

Jah, inimeste hulk ei pea olema toetuste puhul ainus kriteerium, kuid üldiselt on loogiline, et raha tuleks paigutada sinna, kus sellest võimalikult paljudele kasu tõuseb – suurematesse keskustesse ja nende ümber – sinna, kus see ka tegelikku ja perspektiivset arengut looks ning seda kiirendaks.

Meenutan, et Euroopa Liidu teiste riikide maksumaksjatelt saadav raha on mõeldud meile arengutõukeks, aga see ei tohiks tähendada üha suurema hulga raha suunamist sinna, kus arengut pole toimunud ja seda pole põhjust tervest mõistusest lähtuva hinnangu põhjal ka oodata (demograafilistel või muudel loomulikel ja maailmatrendidest tulenevatel põhjustel).

Seda tasuks mõista ka nendel, kes püüavad edendada konstruktsiooni, et euroraha taotlemisel võiks Eestit hüpoteetilist esitleda kahe piirkonnana ja seeläbi saavutada Euroopa Liidu toetuste absoluutsumma suurenemine. On ilmselt naiivne loota, et lõhe, mis on tekkinud Tallinna/Harjumaa ja ülejäänud Eesti SKTs per capita, kaob sellise rehepapliku maiguga jaotuse järel iseenesest.

Loe edasi Alar Karise blogist.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles