Jaapanis on väiksed toidu- ja esmatarbekaupade poed ennast niivõrd tugevalt ühiskonda sisse juurutanud, et neist on saanud omaette majanduslik ja kultuuriline fenomen. Taolised, piltlikult öeldes iga nurga peal pesitsevad konbini poekesed pakuvad üllatavalt laia valikut erinevaid eluks vajalikke teenuseid, muutes nad oluliseks osaks jaapanlaste igapäevaelust.
Postimees Jaapanis: kujuta ette, kui koduse vee ja elektri eest peaks tasuma Maximas (3)
Jaapanikeelne sõna konbini tuleb inglisekeelsest sõnast convenience store, mis sisuliselt tähendabki toidu- ja esmatarbekaupade poodi. Jaapanlased importisid taolise poodide mudeli omale 1970ndatel USAst. Loomulikult tegutsevad sellised poed üle kogu maailma (Eestis näiteks Circle K), kuid mis muudab Jaapani omad siis niivõrd eriliseks?
Esmapilgul peale vaadates ei erine konbini suurel määral ühest tavalisest toidu-ja esmatarbekaupade poest mujal maailmas. Nad on 24 tundi avatud ja neist saab osta mitmesugust toitu ja jooki, aga ka kosmeetikat, koristustarbeid, ajakirju, sokke, aluspesu, loomatoitu, mobiililaadijaid jpm. Loomulikult erineb toiduvalik mõnevõrra Läänest – igasuguste võileibade ja saiakeste kõrval on valikus ka maitsestatud riisipallid ja bento lõunad.
Huvitaval kombel pakuvad konbini poed aga ka mitmesuguseid teenuseid. Inimesed maksavad nendes poodides näiteks oma kommunaalarveid (ja tegelikult ka igasugu muid arveid) – müüjale tuleb lihtsalt esitada koju saabunud arve ning arvenumbri järgi saab müüja süsteemist vajalikud andmed. Seejärel tuleb maksta vastav summa ja müüjalt saab tagasi templiga tšeki. Täpselt sama on võimalik teha ka mitmesuguste riigimaksudega.
Internetipangast ja veebipõhistest maksetest pole jaapanlased paraku midagi kuulnudki. Selles vallas on tehnoloogiliselt arenenud mainega riik paraku arengus ikka väga maha jäänud. Konbini on sisuliselt ainus mõistlik viis maksete tegemiseks.
Lisaks arvete ja maksude maksmisele võimaldavad konbini poed ka osta ja/või broneerida mitmesuguseid pileteid, olgu nendeks siis teatripiletid, kinopiletid või hoopis rongi/bussipiletid. Igas poes leidub klientidele kasutamiseks ka printer ja koopiamasin.
Samuti on võimalik käia kohalikus konbinis enda nimele tellitud pakkide järel, just nagu postkontoris. Kuna neid poode on sõna otseses mõttes igal pool ja massiliselt palju (ühel tänaval võib isegi kaks kuni kolm tükki olla), siis enamasti pole ka kuigi pikki järjekordi nagu postkontoris võib olla.
Enamustes konbini poodides, kuid mitte kõigis, on avalikud tualetid (mis on jaapanlastele omaselt väga puhtad) ja sularahaautomaadid. Jaapan on peaaegu üleni sularaha peal töötav riik ja see muudab igasugused sularaha väljavõtukohad väga oluliseks. Muidu leiab sularahaautomaate peamiselt ainult pankadest. Üleüldse on sularahariigi kohta liikvel väga vähe automaate ja ka selles vallas on konbini kohalikele väga oluline.
Konbini automaadid on enamasti turistisõbralikud ja ingliskeelsete juhistega. Mõnikord aktsepteerivad nad isegi välismaist valuutat.
Jaapani konbini turgu domineerivad kolm hiiglaslikku ketti: Seven-Eleven, Lawson ja FamilyMart. Nende vahel käib äärmiselt terav konkurents ja kokku on Jaapanis üle 50 000 poe. Üksteise üle trumpamiseks eksperimenteerivad need suured ketid pidevalt uute toodetega ja korraldavad väga mastaapseid reklaamikampaaniaid, mis hõlmavad nii mõnigi kord ka telekuulsusi ja muid avaliku elu staare.
Peamiselt reklaamitakse iganädalaselt uusi valmistoite, olgu selleks siis mingi uue maitsega krõbekana, uus soe võileib, sõõrik või mis iganes. Suureks lahingutandriks on ka kaasavõetava kohvi pakkumine, millega käib pidev kvaliteedi- ja hinnasõda. Korraliku kohvi võib omale kaasa osta vaid saja jeeniga, mis on alla ühe euro.
Kuna valmistoidu valik neis poodides on üpris lai ja varieeruv, siis jaapanlaste noorem (ja valdavalt töötav) generatsioon sageli toitubki peamiselt konbini toidust ja ise süüa ei tee. Pärast väga pikka tööpäeva käiaksegi õhtul kodu lähedalt väsinuna poest läbi ja haaratakse õhtusöök kaasa.
Nii võibki öelda, et peaaegu kõikjal, aga alati kusagil läheduses olevad konbini poed on saanud oma mitmekülgsusega väga oluliseks osaks jaapanlaste igapäevaelust ja selle trendi hääbumist kusagil näha ei ole.