Tortide ja kookide kuningad Tartu vanimast kohvikust

Mattias Cafe omanikud Rivo Sisas(vasakul), Joel Ostrat ja Siim Liivamägi.

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Tartus Ülikooli tänaval asuv Werneri kohvik ei ole kellelegi võõras. Väikestest Werneri keldri katakombidest välja kasvanud Gustavi kookidest on juba saanud oluline osa eestlaste peolauast ja lähiajal plaanitakse siseneda ka välismaa turule.

Werneri omanikfirma Mattias Cafe omanikud Joel Ostrat, Siim Liivamägi ja Rivo Sisas on 13 aasta jooksul ehitanud väikesest kohvikust Ülikooli tänaval suure toitlustusimpeeriumi, mis tegeleb nii kookide kui valmistoidu valmistamisega.

Joel Ostrati sõnul on edu võti kolm täiesti erineva tausta ja iseloomuga omanikku. «Ma ütlen üht – see, et kolm ägedat tüüpi, täiesti erinevad inimesed, täiesti erinevatest linnadest, täiesti erinevate juurtega, said kokku ja teevad seda (äri – toim) siiamaani, lükkab ümber müüdi, et keskmine toitlustusasutus püsib võib-olla ainult mõned aastad, sest napib jätkusuutlikkust,» sõnas Joel.

Mattias Cafe algus oli raske – majandustulemused olid kehvad ja pea iga päev tuli suhelda nii kohtutäiturite kui ka maksuametiga. 2009. aastal tuligi meestel idee koogid kohvikust välja viia. Esimeseks koostööpartneriks sai Tartu Kaubamaja, esimesed koogid valmistati nendes samades Werneri katakombides. Siimu sõnul oli otsus viia koogid kohvikust jaemüüki see, mis neid ka päästis.

Tartu Kaubamajale lisandusid ka Tallinna poed ning mingil hetkel jõuti arusaamale, et Werneri katakombid ei suuda enam täita nõudlust. 2011. aastal koliti Tartus suuremale pinnale ja hakati vallutama jaekette üle terve Eesti.

Kookide müügiedu andis meestele motivatsiooni end proovile panna ka Tallinna toidukohtade seas. Nii ostetigi 2013. aastal tütarettevõte Pagariäri OÜ ja juba varsti avas uksed Solarises asuv Gustav Cafe kohvik. Tallinna inimesed võtsid tartlased soojalt vastu ning järgmisel aastal avati kaks uut kohvikut – üks Viimsis ja teine Kalamajas.

Kuna tootmismahud suurenesid meeletul kiirusel, jäi vana tootmisruum väikeseks ning 2015. aastal ehitati Tartus valmis uus veelgi suurem tootmispind. Et vana tootmisruum  tolmu  ei koguks, tuligi idee minna turule ka valmistoiduga. «Mäletan, et  Joel käis Lõuna-Aafrikas ja tõi sealt tagasi pildid valmistoidust, mida müüakse kauplustes,» kirjeldas Siim. Piltidel olid ilusad kihilised salatid kenades karpides. 

Veel samal aastal sündis bränd «Joel Ostrat küpseta-naudi-ela!». Nii Gustavi koogid kui ka Joel Ostrati valmistoidud on algusest peale olnud ühe konkreetse põhimõttega – pakkuda kliendile kvaliteetsest toorainest valmistatud kvaliteetset toitu, isegi kui see maksab veidi rohkem kui teised turul olevad tooted.

Žürii liikme Reet Roosi kommentaar:

Nad on kindlasti väärt olema finaalis, kuna toidutegemine on tegelikult väga raske kunst, aga teha seda veel nii, et väga heade kookide sünonüüm on Gustav, et neil iga asi, mis nad on teinud eraldi ettevõtteks, on samamoodi eriline, pidades silmas nende catering'i ja muud säärast. Lisaks veel ekspordisoov lähiriikidesse, mis on väga keeruline, sest tegelikult nad n-ö ekspordivad ajaga võidu, kui nad ei taha kasutada säilitusaineid. Üsna suurelt ette võetud ja kvaliteedis mitte sammugi järele antud. See on asi, mis mind inspireeris.

Tagasi üles