Riik tahab Rail Balticu aluse maa präänikuga endale meelitada (7)

Lennart Ruuda
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnast läbi Pärnu Lätti kulgev kiirraudtee Rail Baltic muudab märkimisväärselt meie maastikupilti.
Tallinnast läbi Pärnu Lätti kulgev kiirraudtee Rail Baltic muudab märkimisväärselt meie maastikupilti. Foto: Rbestonia.ee

Riik üritab Rail Balticu trassi alla jäävate maatükkide omanikke heaga meelitada, pakkudes neile vastu uusi krunte, motivatsioonitasu ja mõnel juhul ka moraalset hüvitist. Sunniviisilist võõrandamist tuleb vähem kui kardeti.

Teatavasti on Eesti, Läti ja Leedu valitsused kokku leppinud, et ehitavad moodsa kitsa rööpmelaiusega Rail Balticu raudtee. Enne kopa maasse löömist tuleb aga läbida üks väga oluline vaheetapp: läbirääkimised inimestega, kelle maa jääb tulevase trassi alla.

Selle tarvis tutvustasid täna maa-ameti ametnikud uut kinnisasja avalikes huvides omandamise seadust, mille üheks esimeseks suuremaks rakenduseks saabki olema Rail Balticu trassi aluste maatükkide omandamine ja sellega seotud maakorraldus.

Karavan läheb edasi

Protsessi vedanud maa-ameti õigusosakonna juhataja Triinu Rennu ütles, et kuigi seadust pole veel riigikogus vastu võetud, on seni Raplamaa ja Pärnumaa inimesed, kes peavad oma maast loobuma, olnud pigem toetavad ja sõbralikud. «Kuigi meediapilt on tihti negatiivne, saavad maaomanikud tavaliselt aru, et raudtee on vajalik ja seda tuleb teha,» rääkis ta.

Tema sõnul on probleeme tekkinud detailidega: näiteks jääb alajaam teisele poole raudteed. Või tekib krundilt vee ärajuhtimisega probleeme. Rennu ütles, et see võib inimestes ebameeldivusi tekitada, aga reeglina leitakse neile mõlemat osapoolt rahuldav lahendus. «Alguses me ikka kartsime, et kuidas inimesed suhtuvad, aga aeg on näidanud, et suhtutakse mõistlikult.»

Teine ekspert, maa-ameti maakorralduse osakonna juhataja Merje Krinal lisas, et paljud inimesed, keda raudtee ehitamine otseselt puudutab, on lõpuks aru saanud, et Rail Baltic ikkagi tuleb. «Nad on teadvustanud, et neil ei jäägi muud üle kui riigiga koostööd teha. Ja nad saavad aru, et riik pakub neile tegelikult täitsa häid lahendusi,» lisas Krinal.

Siiski pidid naised tõdema, et kui senised kohtumised on Rapla- ja Pärnumaal on läinud libedalt, siis raskused ootavad tõenäoliselt ees Harjumaal, kus asustustihedus palju suurem ja ka kinnisvara hind kõrgem. See loob hea pinnase vaidlusteks. «Siin ootavad meid kindlasti keerulisemad läbirääkimised,» tunnistas Krinal.  

Olgu täpsustuseks öeldud, et kelleltki pole veel maad võõrandatud ja see hakkab pihta alles siis, kui vastav seadus on riigikogus vastu võetud. Maa-amet ise loodab, et see juhtub enne suvepuhkust. Rail Balticu trassikoridor puudutab või lõikab läbi 804 kinnistut, millest rohkem kui pooli läbib 66 meetri laiune trassikoridor selliselt, et tekib mitu eraldiseisvat maatükki.

Inimesed tahavad riigilt uut maatükki

Mida pakub aga riik inimestele, kes oma maatüki raudteetrassi hüvanguks loovutama peavad? Esimene variant on see, et riik ostab inimeselt vajamineva maatüki lihtsalt välja. Kui raudtee läbi maatükki nii, et järelejäävat osa on väga vilets kasutada, ostab riik ka selle lisatüki välja. Siia juurde liitub veel 20 protsenti motivatsioonitasu maatüki hinnast.

Kui maatüki hind on väga väike, läheb käiku motivatsioonitasu põrand, mis on 20 protsenti keskmisest brutopalgast. See jätaks inimesele kätte umbes 220 eurot. Juhul kui Rail Balticu trassi alla jääb ka elumaja (neid peaks olema üle Eesti kolm tükki) ja inimesed peavad piltlikult öeldes kodust välja kolima, lisandub motivatsioonirahale veel 10 protsenti emotsionaalse kahju hüvitust.

Lisaks pakub riik inimestele kiirmenetlust. See tähendab, et kui trassi rajamiseks on tarvis väga tillukest osa inimese maatükist, siis ei hakata seda mitu korda mõõtma ja hinda välja arvutama, vaid tehakse kiirmenetlus: makstakse inimesele 0,4 keskmist brutokuupalka, mis teeb umbes 460 eurot. Igalt poolt kumab läbi, et riik tahab protsessile joont alla saada võimalikult kiiresti. 

Järgmiseks pakub riik inimestele maatüki vahetust. See tähendab seda, et inimene annab riigile vajaliku maa ja riik annab talle teise maatüki vastu. Triin Rennu ütles, et vähemalt seni kuuldud info põhjal soovivad väga paljud maaomanikud, umbes 60 protsenti, just seda variant kasutada.

Rennu tõi ühe põhjusena välja selle, et paljud maa-omanikud saavad maalapi eest PRIAlt toetust, mida nad ei taha kaotada. Teiseks ei soovi metsaomanikud oma maad käest anda, kuna selle maa eest saadav on nii väike, et sel pole mingisugust mõtet. Targem on siis juba maad omada ja oodata, kui selle hind tõuseb. 

Kui präänik ei aita, tuleb piits

Kui riigil ja inimesel ei õnnestu maa natsionaliseerimises kuidagi kokkuleppeni jõuda, on riigil õigus maa sundvõõrandada. Sel juhul hindab sõltumatu ekspert maa väärtust ja raha makstakse maaomanikule. Ära jääb nii motivatsioonitasu ja muud hüvitised, mida riik võib maksta. Eesmärk ongi teha sundvõõrandamine inimestele võimalikult ebamugavaks.

Nii Rennu kui Krinal ütlesid, et riik üritab sundvõõrandamist igal juhul vältida. Praegune kontakt inimestega on andnud neile kinnitust, et sunniviisilist maa üle võtmist tuleb pigem vähe. Nad ei soostunud täpset arvu välja ütlema.

Siiski tunnistas nad, et maa-amet pole ühendust saanud umbes 10 protsendi maaomanikega, keda Rail Balticu trass puudutab. «Samas pole nad ka meile öelnud, et nad ei nõustu muu variandi kui sundvõõrandamisega,» selgitas Rennu. Ta pidas oluliseks, et ka riik üritaks iga hinna eest läbi rääkida, mitte ei tormaks kohe sundvõõrandama. «Tahame ikkagi kõigiga kokkuleppeni jõuda. Oluline on see, et protsess toimiks normaalselt ja mõlemad pooled oleksid rahul.»

Kas on tekkinud ka «tegelasi», kes on hakanud raudteetrassi alla jäävaid maatükke üles ostma, et need siis hiljem kallima hinnaga riigile edasi müüa? Rennu sõnul pole nad viimastel aastatel täheldanud, et midagi taolist aset leiaks. Mõningaid oste küll tehakse, aga massilisest kauplemisest rääkida ei saa. Tema sõnul ei ole see ka eriline äriidee, kuna maatüki maapiirkonnas on suhteliselt odav. 

Lisaks tasub praegustel maaomanikel tähele panna, et kui nad müüvad siiski maatüki mõnele sellisele «ärimehele», siis peavad nad tehingu pealt maksma hiljem tulumaksu. Maatüki müümine riigile on aga tulumaksuvaba.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles