Tõnu Pekk: pensioniks kogumine on ebaseksikas, vaevaline ja riskantne

Tõnu Pekk

FOTO: Postimees

Kui sa oled täna 20-30-aastane, on sul ligi 40-protsendiline võimalus osaleda oma 100-nda sünnipäeva tähistamisel. Mida sa oma täiskasvanu-elu teises pooles ette võtta plaanid, küsib Tõnu Pekk Tuleva blogis. 

Ja kui ei lähe elus nii vahvalt, et tahad ja saad surmani teha huvitavat tööd, siis millest sa elada kavatsed?

Pensioniks kogumine on ebaseksikas, vaevaline ja riskantne. Kes teab, milliseid maailma raputavaid pöördeid järgmine poolsajand toob. Ja ometi. Keegi pole välja mõelnud midagi vähehaaval säästmisest paremat, mis enamikule sobiks.

Kas inimeste toimetulek pensionieas on igaühe oma asi või meie kõigi mure koos, on maailmavaateline küsimus.

Lihtne ja loogiline on öelda, et inimene otsustagu ja vastutagu ise. Aga kui meil tuleb igal aastal juurde tuhandeid vaesuspiiril elavaid eakaid, on see laastav kõigile. Laastav neile, kes polnud noores eas piisavalt küpsed, et säästmisega alustada. Nende lastele, kes on ise hädas omale tulevikupensioni kogumisega, aga peavad lisaks ka vanemaid aitama. Haigekassale, sest vaesed inimesed on haigemad. Omavalitsustele, kes peavad maksma toetusi neile, kes toime ei tule. Kõigile, kelle maksuraha selleks kulub.

Asi pole selles, et inimesed oleks vastutustundetud. Asi on selles, et hiljem alustades paisub hüppeliselt ohver, mille sa pead tooma, et pensioniks piisavalt koguda. Kui paned 22-aastaselt esimesest palgast alates iga kuu 100 eur kõrvale, kogud 65ndaks eluaastaks ligi 200 tuhat eurot. Kui alustad 50-selt, pead sama summa kokku saamiseks säästma 700 eurot kuus.

Noorel inimesel on muud mured. Kogumise edasilükkamine ei ole tingimata lollus. Lihtsalt inimlik.  

Poliitilised otsused tuleb teha poliitikutel. Mulle meeldivad faktid. Andmetele toetudes olen veendunud, et oleks parem aidata inimestel ka edaspidi panna tuleviku tarbeks raha kõrvale. Kohe esimesest palgast alates. Sest Nobeli preemiaga uurimused näitavad ühte: kui säästmine pole sund või vähemalt hea vaikimisi valik, ei kogu inimesed piisavalt, et pensionieas vaesusest pääseda. Elu seisab tee peal ees. 

Eestis määrab riik tööelu alustavatele inimestele loosiga suvalise, ainult võlakirjadesse investeeriva pensionifondi. Võlakirjade pikaajaline tootlus ei pea üsna kindlasti inflatsiooniga sammu. Ja kui riik viskab noored fondidesse nagu juhtub, satub enamik kõrge tasuga fondidesse. Fondidesse, kus nad päris kindlasti maksavad pangale suurema tüki oma rahast kui see raha tänaste intressimäärade juures toota jõuab.

Rootsi riik nii ei tee. Noored, kellel oma eelistust pole, suunatakse väga madala kuluga riigi enda indeksifondi AP7, mis investeerib maksimaalselt aktsiatesse. Rootsi pensionisüsteem on edu poolest maailmas tuntud. Kelle ülesanne Eestis on Rootsilt õppida?

Kui me probleeme ignoreerime, võime tulevikus ainult unistada suvekodust Muhumaal või isegi nädalavahetusest Haapsalu spaas – põhjanaabrid maksavad lihtsalt üle. Säästmise edasi lükkamine ja meie toimetuleku laste õlule panemine pole lahendus.

Loe ka neid

Tagasi üles