POSTIMEHE REPORTAAŽ Miks on noored ja edukad kreeklased valmis maksma 20 000 eurot aastas, et ärijuhtimist õppida?

Baar Ateena kesklinnas Plaka piirkonnas

FOTO: LOUISA GOULIAMAKI/AFP

Kreeka ühe parima ärikooli esimese aasta magistritudengid ei tunne liigselt muret sellepärast, mis parasjagu nende riigis toimub. Neid huvitab pigem, et pärast kümnetunnist tööpäeva jõuaks nad veel kella kuueks õhtul kooli, et elada üle neli tunde loenguid ja kindlustada endale seeläbi veel parem tulevik.

«Ega ma olen juba mõelnud pooleli jätmise peale ka - see on mu kolmas magistrikraad ja ausalt öeldes, tegelikult ei ole mul seda vaja,» naerab 35-aastane Thessalonikist pärit Diamantis, kui ta Ateena kesklinnas tegutseva ALBA ärikooli lähedal ühes Kreeka kiirtoidukohas oma tellimust ootab.

On neljapäeva õhtu, kell on peaaegu 23 ning äsja neljatunnisest loengust tulnud viie-kuueliikmeline tudengite kamp on väga näljane. 

Hetk hiljem teatab Diamantis aga märksa tähtsama näoga, et tegemist on siiski magistrikraadiga ärijuhtimise alal (MBA) ja selle suurim eelis on, et sellega on edaspidi märksa lihtsam mõnele juhtivale kohale edasi liikuda.

Varasemalt reklaami ja turundust õppinud noormees on viimased aasta aega töötanud ühes Ateena reklaamibüroos ja on iseenesest oma tööga väga rahul.

Korralik õppemaks

Vahepeal hakkavad lauda jõudma ka erinevad tellitud road - küll souvlakid (vardas grillitud sealihatükid - toim), küll gyrod (pita saia vahele pistetud ribadeks lõigatud lambaliha koos salati ning friikartulitega - toim), mida siis järgmine näljane tudeng kiiresti oma käte vahele haarab.

«Kas sa souvlaki't oled proovinud?» uurib juttu vadistav Diamantis minult söömise vahele ja kuuldes, et ei ole, küsib kohe, miks. Mind huvitab hoopis aga, kui palju nad koolis õppemaksu maksma peavad.

Nimelt on ALBA ärikooli näol tegemist 1993. aastal Kreeka ärimeeste poolt asutatud erakooliga, mis on ka maailmas võrdlemisi kõrge kohal pingereas ning õppemaksud on seal üsna kopsakad. «20 000 eurot aastas,» vastab Diamantis, kuid lisab kohe, et tema maksab üksnes 10 000 eurot, sest saab stipendiumit.

Kusjuures, vaid üks eriala on ALBA ärikoolis veel kallima õppemaksuga (28 500 eurot aastas), ülejäänud - riskijuhtimine, personalijuhtimine, finantsjuhtumine, ärialane juura, jne - jäävad 12 500 euro kanti aastas.

Küll aga kinnitab nii Diamantis ise kui ka tema kursusekaaslased, kellele selline loengujärgne ühine väljaskäik on viimase poole aasta jooksul juba traditsiooniks saanud, et tegemist on parima ärikooliga Kreekas. 

Neljatunnised koolipäevad pika tööpäeva järel

Mis aga teeb need konkreetsed tudengid eriliseks, on see, et enamus neist käib veel igapäevaselt tööl. Diamantise kõrval on tema kursusekaaslaste hulgas nii ettevõtte juhte kui ka nelja suurima Kreeka panga (keskpanga, Pireuse panga, Alpha panga ja Eurobank Ergasias) töötajaid.

Erinevalt riigiametnikest Kreekas, kelle tööpäev algab kell seitse hommikul ja on pealelõunal kella kaheks või kolmeks läbi, algab nende tööpäev kell üheksa või kümme hommikul ning lõpeb tavaliselt õhtul kella seitsme või kaheksa ajal. Koolipäevadel, mis on mõned korrad nädalas, saavad nad küll juba kella kuuest õhtul kooli minna ja istuda neli tundi loengutes.

Täpselt sama teeb ka Diamantise 36-aastane naine Barbara, kes päevasel ajal töötab personalispetsialistina mõjukas ravimiettevõttes, kuid omandab selle kõrval teist bakalaureuse kraadi, sel korral psühholoogia alal. «Kui sa näeksid meie korterit, siis seal on ainult raamatud,» naerab Barbara. Sarnaselt oma mehele on temagi varasemalt turundushariduse saanud.

Kui temalt küsida, mismoodi erinevad Kreekas avalikus ja erasektoris töötamine, ütleb Barbara, et need on justkui öö ja päev. «Erasektor on väga agressiivne, inimesed teevad pikki tööpäevi, neile ei maksta väga palju, aga avalikus sektoris nad ei pea väga palju tööd tegema, samas saavad head palka,» kirjeldab ta. Küll aga tõdeb naine, et viimastel aastatel on sealgi hakatud palka vähendama. 

Pool tundi hiljem, kui kõik näljased tudengid on saanud oma nälja kustutada, liigume edasi järgmisesse kohta, mis asub vaid paari-kolmesaja meetri kaugusel ning kuhu on kogunenud Diamantise ja tema sõprade ülejäänud kursusekaaslased. Kokku on neid paarikümne ringis.

«Eks need viimased seitse aastat on Kreekale raskesti mõjunud. Paljud ettevõtted on pidanud personali oluliselt vähendama,» räägib 40. eluaastale lähenev Vivian, kes igapäevaselt töötabki ühes neljast suurest Kreeka pangast. Samas tõdeb ta, et tänased olud on loonud neile väga head tingimused ärijuhtimise õppimiseks.

Aitab pangatöötajal ettevõtjaist aru saada

«Sest see annab meile väga hea ülevaate sellest, mis täpselt praegu Kreeka ärimaailmas toimub. Kuna ma töötan pangandussektoris, siis mul on vaja aru saada, mis täpselt ettevõtetes toimub. Osad mu kursusekaaslased töötavad ettevõtetes ja tänu neile saan ma sellest nüüd paremini aru,» põhjendab Vivian. 

Olgu öeldud, et Kreeka pankade üks suurim mure tänasel hetkel on suur hulk ettevõtetele antud laenusid, mis on majanduskriisi ajal nö hapuks läinud ning see on omakorda teinud neid väga ettevaatlikuks uute laenude välja andmisel.

Kui aga uurida talt, mismoodi on kriis mõjutanud panku endid, siis tõdeb Vivian, et loomulikult on ka pankades inimesi koondatud, oma 30-40 protsendi ulatuses. «Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et nad maksavad inimestele suuri koondamistasusid, kui need on valmis omal soovil lahkuma,» kirjeldab naine.

Kui aga uurida Vivianilt, mis ta arvab tänasest peaministrist Alexis Tsiprasest või suurima opositsioonierakonna Nea Dimokratia juhist Kyriakos Mitsotakisest, siis on naine veendunud, et järgmistel valimistel vahetab Mitsotakis Tsiprase peaministri kohal välja. «Ma ei tea küll, kuidas ta peaministriks saab, aga ma usun, et tema on järgmine peaminister.»

«Kuid kas sa usud, et ta üldse suudab peaminister olla?» uurib tema kõrval seisev Barbara. Vivian on selles üsna kindel, kuna tema sõnul on tänaseks Kreekas nii palju probleeme, mis vajavad lahendamist. «Ma usun, et temast saab järgmine peaminister, sest Tsipras on Kreeka inimesed tänaseks väga välja vihastanud, kuid ma ei oska hinnata, kui pikalt ta (Mitsotakis - toim) ametisse jääb,» märgib ta.

27-aastane Kostas on ärijuhtimist õppima asunud seetõttu, et oma igapäevatöös vastutab ta 1950. aastast Ateena külje all tegutsevas maiustuste tehases tootmise eest. Tema kursusekaaslased kiidavad kui ühest suust, et noormehe näol on juba tegemist väga eduka ettevõtjaga. 

Leidsid välisturud

«Me alustasime ekspordiga 2011. aastal, et Kreeka turu kahanevatest müüginäitajatest väljapääsu leida,» räägib Kostas Ettevõte, kus ta töötab, on pereettevõte, kus veel kriisi alguses, 2009. aastal läks peaaegu kogu toodang koduturule.

Nüüdseks moodustab eksport nende toodangust juba ligi kolmandiku. «Me tuleme peagi välja uute toodetega, mis on juba mõeldud müügiks ka supermarketites,» selgitab Kostas.

Ühtlasi on ettevõte suutnud kriisiajast hoolimata kasvatada töötajate arvu. Kui 2009. aastal oli neil tööl 55 inimest, siis praegu on ettevõttes 85 töötajat. Mis puudutab aga töötasusid, siis just see on koht, kus ettevõte enim majanduskriisi mõju tunneb. «Kuigi me ettevõttena kasvame, on meie müügitulu suurenenud võrdlemisi rahulikus tempos.»

Vahepeal on ka miinimumpalk Kreekas langenud ning uued töötajad saavad juba väiksemat palka kui vanemad olijad. Keskmine brutopalk ettevõttes jääb 1000–1200 euro vahele. Samas on kasvanud nii tööjõumaksud, mida ettevõte töötajate pealt maksab, kui ka ettevõtte ning füüsilise isiku tulumaks. See on jätnud oma jälje ka investeeringutele, mida maiustuste tootja on pikalt edasi lükanud. 

Nüüd aga kavatsetakse investeerida 3,5 miljonit eurot uue tootmishoone ehitusse, veel mõni aasta tagasi plaaniti selleks koguni 5,5–6 miljonit eurot. «Bürokraatia, mida ettevõte peab Kreekas läbi käima uue rajatise ehitamiseks, ei loo koos kõrgete maksudega just kõige tervislikku tegevuskeskkonda,» leiab Kostas.

Alkoholiaktsiis pole üldse teema

Olles varasemalt kreeklastelt uurinud, mida nad arvavad Kreeka valitsuse viimaste aastate maksumuudatustest - mis on tõesti olnud väga radikaalsed -, huvitab mind õhtu lõpuks veel ka see, kas sarnaselt eestlastele teeb neilegi alkoholiaktsiis muret. 

«Aga me ei ostagi koju üldse alkoholi, seega ma ei oska sulle öelda,» kehitab Diamantis õlgu. «Me käime valdavalt väljas. Ja noh, seda ma võin küll öelda, et seda on küll aru saada, kui pokaali veini hind tõusis nelja euro pealt viie euro peale või viie euro pealt kuue euro peale,» lisab ta pärast väikest mõttepausi.

Üle 20 aasta Ateenas tegutsenud ALBA ärikoolist ja sellest, kuidas kool alustas koostööd Kreekas asuva Ameerika ärikooliga, kirjutas 2011. aastal ka Financial Times. Mainekas majandusväljaanne märkis, et hoolimata riiki tabanud kriisist loob kahe erakõrgkooli koostöö uusi võimalusi noortele kreeklastele.

ALBA ärikooli dekaan Nickolaos Travlos põhjendas toona, et nad nägid majanduskriisis võimalust oma ärimudelit muuta ning asuda teiste sarnast haridust pakkuvate õppeasutustega koostööd tegema.

Üks väheseid inglisekeelseid ärikoole

Financial Times märkis ühtlasi, et kuna ALBA ärikooli peamiseks sissetuleku allikaks on õppemaksud, annetused ja suurkorporatsioonide sponsorrahad, siis 2011. aastal oli selgelt näha, et ka kooli sisseastujate arvule oli hakanud majanduskriis oma jälge jätma, see vähenes oluliselt. Koostöö kohaliku Ameerika ärikooliga oli ALBA ärikooli juhtide jaoks hädavajalik, et keerulistes oludes ellu jääda.

Kuivõrd ALBA ärikoolis on õppe inglisekeelne, on tema peamised piirkondlikud konkurendid kaks samuti inglisekeelset õppet pakkuvat erakapitalil põhinevat ärikooli Türgis ning SDA Bocconi ärikool Itaalias.

Tagasi üles