Juhtkiri: pensionipõli kasukate, mee ja sularasvata

Слева - накопления, как их рекламируют банки, справа - 40 лет спустя

FOTO: Urmas Nemvalts

Seda, et pensionisambad aja jooksul avalikkusele aina rohkem huvi pakkuma hakkavad, oli juba süsteemi tööle hakates päevselge. Mida aasta edasi, seda suuremat hulka inimesi küsimus puudutab ning loomulikult kasvab pensioniea lähenedes ka laiema üldsuse teadlikkus, kuidas süsteem tegelikult töötab ning milline võiks tulevikus olla elatustase.



Rahvale sportlasest või popstaarist reklaaminäo abiga maalitud klantspilt hallipäisest jõukurist hakkab pikkamisi muutuma reaalsuseks. Enamikule kogujaist pole see kaugeltki looskleva miljonäri vanaduspõli, mis möödub ahju peal kahe kasuka vahel mett ja sularasva helpides.

Selleks ei pea olema kõrgelaubaline majandusanalüütik, et mõista riigi võimetust tulevikus üha suuremat vanaduspensioni maksta. Keskmine eluiga pikeneb, ülalpeetavaid tuleb järjest juurde.

Kohustuslikud ja vabatahtlikud pensionisambad, kuhu inimesed ise panustada saavad, on seega hädavajalikud. Iseasi, milliseid tingimusi on riik pensioniraha väljamaksjaks määratud kindlustusseltsidele seadnud rahaga ümberkäimiseks ja väljamaksete korraldamiseks.

Kolmanda ehk vabatahtliku samba puhul saab mängureegleid mõnevõrra valida. Kuid teise samba puhul, kus inimene ise maksab kaks protsenti, millele riik on lubanud omalt poolt lisada neli, ei mängi finantsasutuste konkurents liiga suurt rolli.

Laias laastus pakuvad kindlustusseltsid perioodiliste võrdse suurusega väljamaksetega garanteeritud intressiga lepingut, mille alusel makstakse pensioni kuni surmani. Seltsi riskiks jääb, tõsi, eluea pikkuse määramine. Kuid arvestades ka pensioniraha n-ö hooldustasu, on siiski üpris tõenäoline, et sel «loteriil» (nagu ühe kindlustusettevõtte juht eilses Postimehes nimetas), kuulub peavõit a priori kindlustusseltsile.

Olukorras, kus ka finantsinspektsioon on välja öelnud, et vaba konkurents ei taga päris hästi süsteemi toimimist, tuleks mõelda, kas ja kuidas võiks pensionisammastiku reegleid täpsustada.
Ehk peaks võimaldama paindlikumaid väljamakseid? Kaalumist vääriks ka kindlustusseltsidele pensionilepinguteks ühtse keskmist oodatavat eluiga sisaldava tabeli koostamine.

Seda, et mingid muutused pole riigi usaldusväärsust silmas pidades enam võimalikud, ei tohiks küll ükski poliitik rääkima hakata. Riigi masuaegne otsus peatada lisaprotsentide maksmine teise sambasse (tõsi, uute lubaduste klausliga) püsib avalikkusel vägagi kirkalt meeles.

Tagasi üles