Riiklik lepitaja Rakvere palgatülist: neli kuud on möödas, aga ikka räägitakse üksteisest mööda

Riiklik lepitaja Meelis Virkebau Rakvere lihatööstuses.

FOTO: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Riiklik lepitaja Meelis Virkebau ütles ohates, et tal on Rakvere lihatööstuse palgatüli kurb vaadata. Ta sekkub vaid juhul, kui osapooled on valmis kasvõi natukene teineteisele lähemale astuma. Seni seda toimunud ei ole.

Täna kell 7.30 algas HKScan Estonia Rakvere lihatööstuse tapamaja töötajate tähtajatu streik. 

Mis pilguga teie täna alanud streiki vaatate?

Väga kurb on seda kõike vaadata.

Kui kaua see streik kestab?

Prognoosida, kui kaua see kestab, on tänamatu töö.

Aga ma loodan, et tööandja ja töötaja istuvad lõpuks ühise laua taha ja alustavad tõelisi läbirääkimisi. See eeldab, et mõlemad osapooled on valmis tegema kompromisse ja natukenegi kohendama oma esialgseid seisukohti.

Tänase streigiga liitus vähem töötajaid kui loodeti. Kas töötajad hakkavad rinnet kaotama?

Seis on sama, mis oktoobris, kus tapaliini töötajad streikisid. Toona lõppes asi sellega, et osapooled rääkisid üksteisest mööda, mistõttu lepitusprotsess luhtus. Rakvere tapamaja töötajad rääkisid vaid tapaliini töötajate palga tõstmisest. Tööandja rääkis kogu palgasüsteemi uuendamisest. Midagi pole muutunud.

Kes on teie hinnangul ikkagi süüdi? Kes on liiga kange ja kes peaks esimese sammu tegema?

Minu töö eripära ongi see, et ma ei saa valida poolt. Pean armastama mõlemat. Kordan veel, et minu arvates tuleks kohe alustada tõeliste läbirääkimistega. See tähendab seda, et kui varem esitati ainult nõudmisi, siis nüüd tuleks hakata tegema kompromisse. Mõlemalt poolt.

Tapaliini töötajad vaatavad ainult oma palka. Tööandjad lubavad ümber teha kogu ettevõtte palgasüsteemi. Selleks, et edasi saaks minna, peab keegi kompromissi tegema. Ka mõlemad võivad teha.

Aga mis on teie arvamus, kes peaks esimese sammu tegema?

Minu ettepanek on olnud see, et tõsta lihatööstuse tapamaja töötajate palka 16-20 protsenti. Ka tööandja võiks siin vastu tulla ja nõustuda, et just sellest edaspidi läbirääkimistel lähtutakse.

Oluline on, et osapooled jõuaks teineteisele kasvõi sentimeetri võrra lähemale. Töötüli lõputu venimine on kahjulik mõlemale osapoolele.

Kuna kavatsete vaidlusse jälle sekkuda?

Minu osalemine sõltub sellest, kas osapooled on valmis rääkima ühest asjast. Mul pole mõtet läbirääkimisi vedama tulla, kui mõlemad pooled on endiselt oma kaevikus. Seda on juba liiga palju olnud.

Eile sain ametiühingutelt kirja, kus palutakse minu osalemist. Ma ei ole sellele vastanud. Ma teen oma otsuse lähiajal ja arvestan otsuse tegemisel, kas osapooled on valmis kompromissideks ja kas nad on valmis rääkima ühest asjast. Siis võin seda vedada.  

Ilmselt on kaks kõva kivi vastamisi sattunud?

Ma võin öelda, et praeguse palgatüli tagant paistavad välja teise tüli suured kõrvad. Selles ettevõttes on töösuhted aastaid korrast ära olnud. Suhtlemiskriis on vindunud pikka aega. Mitu tüli on koos.

Kui ma eelmine kord läbirääkimisi vedasin, oli mu ettepanek, et keskastme juhtide süsteemi arendada tuleb arendada. See aitaks ka juhtimiskvaliteeti parandada. Seda aktsepteeriti ja koolituskulusid ka suurendati.

Kas see on teie elu kõige keerulisem tüli, mida lahendama peate?

Ma arvasin varem, et pole midagi hullemat kui rääkida läbi Kreenholmi Manufaktuuri 5000 liikmelise ametiühinguga. (Virkebau on olnud Kreenholmi tegevjuht-toim). Aga tuleb välja, et olen sügavalt eksinud.

Tagasi üles