On pulsikellad, aktiivsusmonitorid ja nutikellad ning on midagi nende vahepealset. Mitmegi tootja viimase aja trend on luua just viimaseid – Fitbit Ionic on üks sellistest: kena ja kerge, aga mitte liiga tark.
Tehnikatest: päris sõbraks me ei saanud, Fitbit Ionic
6. veebruar 2018, 14:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fitbit on senise kümne tegevusaasta jooksul tootnud tõesti peamiselt lihtsaid spordikelli – väga lihtsa välimusega käevõrude abil pulss ja sammud kirja ning andmed mobiili. Nüüd on Fitbit astunud tõeliselt pika sammu edasi ja jõudnud lähedale sellele, kus ees juba tõeliselt suured tehnoloogiahiiud enda sportimist mõõtvate nutikelladega – Samsung, Apple, Huawei, LG.
Kolm põhinäitajat sellel kellal on: Fitbit Ionic on saanud suure värvilise puutetundliku ekraani, sellel on GPS ja veekindlus ning piisavalt mälu rohke muusika mahamängimiseks. Samas on eri spordialade valik menüüs konkurentidega võrreldes väga väike ning ka kasutajale pakutav info tema tegemiste kohta pole just kõige rikkalikum. Aga uurime kella veidi lähemalt.
Väga sümpaatne on kõik, mis puutub kella välimusse. Mõnusalt lai pehmest plastist rihm ja väga kerge korpus teevad selle kandmise märkamatuks ja mõnusaks. Kas spordikella korpus peab olema lamedalt nelinurkne või pigem randme kuju järgivalt kaarjas, see võib ju olla maitseküsimus.
Ionicu valik on nurgelisus ning selle plussiks räägib kindlasti see, et sportimise ajal on jooksev info säraval ekraanil kergesti loetav. Värviline LCD-ekraan ise on kaetud Gorilla Glass 3 kaitseklaasiga ja see on kuni 1000-nitise erksusega. Ka ilmaseisu suudab see mobiililt enda ekraanile tekitada (endal tal sõltumatut ilmaäppi pole):
Kella ei tule ka liiga sageli randmelt eemaldada, kuna see on veekindla korpusega. Paraku tähendab plastkate alumiiniumist korpuse peal seda, et üle 45-kraadise kuumuse kätte sellega minna ei maksa, seega pärast trenni sauna minemise eel soovitaks see randmelt võtta.
Menüünuppe on kellal kolm ning lisaks saab vaateid vahetada puutetundlikul ekraanil libistades ja vajutades. Paremal serval asuv ülemine nupp avab menüü, alumine on kiirvalik mõne trenni alustamiseks ning vasaku külje ainus nupp viib kasutaja avavaatesse tagasi.
Kus on sõudeergomeeter?
Edasi asusin uurima, mis puhkudel ma kella võiksin eriliselt tööle rakendada. Selge pilt on jooksmise ja rattasõiduga – need on valikutes täiesti olemas ning kui esimesel jooksuõhtul oli kell selle mõõtmise kenasti pooleli jätnud, siis teisel korral ja edaspidi õnnestus see juba veatult.
GPS on olemas ja töötab, tulemusi saab hiljem vaadata Fitbiti äpist. See on aga nii segane, et kui esimesel korral suutsin oma liikumismarsruudi, vahemaade kiiruse ja pulsi konkreetse trenni käigus üles leida, siis praegu üle vaadates see koht enam esimese hooga meelde ei tulnud. Seega on Fitbit tublisti vaeva näinud, et kasutaja oma terviseandmeid tagantjärele ei näeks. Ja see mulle muidugi ei meeldi.
Ok-ok, hiljem uurisin uuesti ja avastasin, et selle koha nimeks on «1of 5 Days weekly exercide» – milline suurepärane nimi sellele alajaotusele… Sealt leidsin ka oma soovitud jooksu (ja lonkimise) ringi tulemused üles – kaart, kilomeetri läbimise ajad, pulss, kalorid. Kuna kiirust oleks häbi avaldada reeta, siis näide pulsi osas:
Mis mind aga häiris, oli tõsiselt väike valik eri spordialade vahel. Näiteks võrreldes Samsungi või Huawei sportlike gear’idega on neid vähemalt kümne võrra vähem. Kus on sõudeergomeeter, kus on jõusaalis rattaväntamine, tennis…
Sugugi parem pole seis ka teiste tootjate äppidega, samas on nende vähesus ka mõistetav, kuna Ionic on lihtsalt nii uus ja seega ka väikese turuosaga. Näide: Strava on olemas, samas Endomondo mitte.
Aga positiivse juurde tagasi. Tõsiselt hästi peab sellel kellal vastu aku, reedel laadisin arvuti USBst täis ning kogu nädalavahetuse pidas julgelt vastu. Seda vähendab näiteks funktsionaalsus, mis trenni ajal ekraani pidevalt sees hoiab.
Täiesti ok on ka kõik, mis on seotud mobiiliga ühildatusega. Ehk siis Bluetoothi kaudu jõuavad soovi korral kellaekraanile ka kõik märguanded, mis telefoni ekraanilegi – Messengeri vestlused, sõnumid, e-kirjad, helistamised. Kell annab kõigest sellest kerge vibratsiooniga märku, nagu nutikellad ikka.
Ahjaa, Ionicul on muusika salvestamiseks mõeldud 2,5GB ruumi, mida jätkub ca 300 laulu tarvis. Kuulata saab neid sportides ikka juhtmevabade kõrvaklappide abil. Kusjuures, Fitbiti konto tegemise järel sain endale kohe ka 30-päevase Amazon Musicu 30-päevase tasuta prooviperioodi.
Kolleegid tulevad spordist rääkima
Ning muuta saab muidugi ka kella sihverplaadi avavaate kujundust – nende valik on üsna rikkalik. Kellal on ka sisseehitatud NFC, mis võimaldab tulevikus teha mobiilimakseid. Eestis selle funktsionaalsusega praegu veel midagi peale hakata pole.
Kokkuvõttes on mul tõsiselt hea meel, et suurte tegijate kõrvale on ilmunud veel üks sportlike nutikellade tootja. See on kerge, nägus, hästi randmele sobituv ja põhifunktsioone hästi täitev spordikell. Nii mõnigi kolleeg jäi laua juurde kadeda pilguga spordikelladest juttu tegema minu proovinädala vältel.
Samas on Fitbitil tugevaid konkurente ja nii mõnigi neist on suutnud toota mõnevõrra targemaid ja mobiilidest sõltumatumaid kellasid.