Lugejad meenutavad nõukaaja osturallit Lätti: unustamatud singipirukad, koju veditud külmkapp Minsk ja eestlaste peale solvunud lätlane
Üleskutse lugejatele: jaga oma kogemusi

Alkoralli Valka piiripunktis Alko1000 kaupluses

FOTO: Mihkel Maripuu

Selgub, et eestlaste viimaste aastate aktiivses osturallis Lätti ei ole midagi uut. Lõunanaabri juures käidi ka aastakümneid tagasi, nõukogude ajal. Üksnes kaubad, mille järele siis sõideti, olid hoopis teistsugused.

Postimees sattus nädalavahetusel vestlema ühe üle 80-aastase Lõuna-Eesti vanaprouaga, kes märkis viimase aja Läti alkoralli meediakajastuse peale, et tegemist ei ole esimese korraga Eesti ajaloos, kus on parema kauba lootuses lõunanaabri juurde sõidetud. Seda tehti nii sügaval nõukogude ajal – 1960. ja 1970. aastatel – kui ka juba nõukogude aja lõpupoole, 1980. aastatel.

Kui praegu sõidetakse valdavalt piiri äärde, Valka, Ruhja ja Iklasse püstitatud alkoholiladudesse ja vahel astutakse läbi ka muud kaupa müüvatest kauplustest, siis toona viisid eestlaste sõidud neid märksa kaugemale. Käidi nii Valmieras, Cēsises kui ka Riias. Osteti valdavalt tekstiilitooteid: lasteriideid, voodipesu kui ka muid kangaid kodutekstiilide jaoks, samuti kohalikke maiustusi.

Tekstiilitoodete järele mindi sellepärast, et Lätis oli valik Eestist märksa laiem ja huvitavam, aga ka kvaliteetsem. Nii oli Lõuna-Eestis hulk perekondi, kelle lapsed jooksid nõukogude aja lõpus hoopis Lätist ostetud sukkpükstega ringi. Vanaproua meenutas ka, kuidas Eestis ei olnud üldse kuskilt saada tüdrukutele mõeldud valget värvi iluuiske ja kuidas nende järele saigi otse Läti pealinna Riiga sõidetud.

Ühtlasi rääkis ta, et ega lõunanaabri juures osta tol ajal niisama lihtne olnud. «Ma kandsin taskus peotäie kopikaid ja kui oli vaja kassas maksta, siis võtsin terve peotäie välja ning lasin müüjal ise vajamineva summa võtta,» kirjeldas ta.

Seda tegi ta sellepärast, et tegelikult ei oleks tohtinud eestlased Lätis ostmas käia ja kui keegi oleks aru saanud, et nad läti keelest aru ei saa, oleks tulnud ka poest tühjade kätega lahkuda.

Kui aga tegid end natuke lolliks ja teesklesid, et ei näe hästi, mis summas kopikad sul peo peal on, siis ei olnud vaja ka väga palju sõnu müüjaga vahetada. Ka tuli jälgida oste soorimata minnes, et leti ees oleks korralik järjekord ning müüjal ei ole aega iga üksiku ostjaga vestlema hakata.

Ühel korral, kui vanaproua oli Valmieras sõbrannaga koos ostureisil, oli ta siiski tunnistajaks olukorrale, kus müüja saatis mitte Läti päritolu ostjad ilma kaubata välja. Naise sõnul tuli siis jälgida, et midagi ei võeta nendest lettidest, kus olid lätikeelsed tekstid üles pandud. Tolles kaupluses olid sellised tekstid beebiriiete osakonnas.

Vaevalt jõudis vanaproua enda ostu eest ära maksta, kui tekkis suur tüli tema järel tulnud venelanna ja kassapidaja vahel. Seda just sellepärast, et venelanna oli endale terve korvi beebiriideid täis ladunud. Kuna vaidluse käigus tuli välja, et ta läti keelt ei osanud, pidi ta valitud asjad poodi jätma ja niisama targalt lahkuma, nagu oli sinna tulnud.

Sama saatus tabas aga ka Lõuna-Eesti vanaproua sõbrannat, kes oli kohe venelanna järel järjekorras olnud, kuna müüja hakkas seepeale kohe ka ostjate rahvust kontrollima.

Hea Postimehe lugeja, jaga oma mälestusi, mida sinu perekond, vanemad või vanavanemad nõukogude ajal Lätist ostmas käisid ja miks nad just piiri taha selleks sõitsid!

Anna sellest teada kas loo kommentaarides või kirjuta majandus@postimees.ee

Postimehe lugeja Helve meenutus nõukaajal Lätis ostlemas käimisest:

Mina hakkasin Lätis kaupa ostmas käima kuskil peale 1978. aastat. Just olidki peamised artiklid laste-, naiste- ja meestepesu. Ja igasugused laste pealisriided. Siis veel lauanõud – portselanist taldrikud, kruusid ja tassid. Väga ilusad serviisid. Sellist asja ei olnud, et midagi ei müüdud, kui läti keelt ei osanud. 

Müüjad just olid eestlaste vastu hästi lahked. Oli küll juhus, kus müüja ütles, et mis te siin räägite puhast vene keelt, ikka enne eesti keeles küsida, siis vene keelele üle minna – nad ei saa muidu aru, et Eestist oleme.

Oli isegi juhus Valka majatarvete poes – müügil külmkapid Minsk, suured kahe uksega. Meil siin kõik ostulubadega, aga seal vabalt saada. Küsisime, et kas eestlased ka võivad osta, üteldi, et muidugi. Panime siis kinni paariks tunniks, ruttu järelkäru järgi Otepäält ja olemas oligi. Olid ajad.

Nüüd käime ka Lätis, sortiment on väga lai, mida ostame. Läti firmakauplusteski on siinsete poodide hinnavahe märkimisväärne. Vahel võidame ühe ostureisiga üle 300 euro. Ja kui midagi veel ehituspoest ka osta... On vast ajad praegu, inimene vaatab ikka, kust normaalse hinnaga osta. Aga selline on meie valitsuse poliitika.

Meenutab 65-aastane Väino Viljandimaalt:

Mingit sellist juttu, et eesti keeles ei tohtinud rääkida, ei olnud. Kõik, mis sa seal rääkisid, oli ikkagi vene keeles. Kuskil 80ndatel sai käidud seal igasugu asju ostmas. Ma pidasin talu, ma viisin sealiha Lätti, anti meile raha ja mingit probleemi ei olnud.

Käisime lasteriideid ostmas, väikseid nukuvankreid. Ma mäletan, et Žiguli 02 oli. See topiti kõik kaupa täis. Sealne kaup oli teistmoodi, kui meil oli, kaubavalik oli Lätis alati palju suurem kui meil. Kõik, mis toodi, topiti pagasnikusse. 

Mis sinna ei mahtunud, läks pakiraami peale. Bussidega käidi, siit Viljandist bussiga Lätti kaubareisile minna – see oli nalja teha. Praegu on veel hullem sõit, kui vanasti oli, siis ei olnudki nii hull.

Aga vanasti, mul naabrinaine ja -mees käisid, piiril peal tankid tulid vastu ja küsisid, kuhu nad lähevad – need läksid kooliriideid lastele ostma. Ja mis veel meelde on jäänud, kõige parem kaup, mis oli, olid singipirukad. Siiamaani on see maitse meeles, mis neil oli.

Need ajad on muidugi erinevad, nüüd on see alkoosa, aga kõik kaup on ju Lätis odavam! Võtke kas või Viljandi Akna ja Ukse tooted, võtke ehitusmaterjalid. Kõik on odavam! Paljud asjad on pea poole odavamad. Ma ei hakka viinast rääkima üldse.

Siit Karksi-Nuiast ei ole vist isegi mitte 20 kilomeetrit Lätti. Käid Läti Valkas ära – tund sinna, tund tagasi, käid poodides ka veel – ei ole üldse mingi problema. Küte on ka seal odavam. Mul väimees teeb siin veoteenust. Kui ta Valgas on, võtab Läti Valkast kütte.

Oma kogemust jagab ka 25 aastat konstruktorina töötanud ligi 80-aastane Marju:

Oli aasta ..., kui hakati seadmetega sisustama RETi tehase uut Lasnamäele ehitatud tsehhi radioolade tootmiseks.

Töötasin siis automaatika osakonna konstrueerimisbüroos elektriala konstruktorina. Juhtkond oli mingilt näituselt kokku ostnud portsjoni montaažikonveieri juppe. Meie KB-le tehti ülesandeks panna nendest juppidest kokku tsehhi peakonveier.

Elektriosa kokkusobitamine jäi minu ülesandeks, mehaanika sai enda kätte konstruktor Leena. Sõitsime siis peamajast (Narva mnt) Lasnamäele uude tsehhi. Konveieri jupid olid juba suurde saali laiali paigutatud. Ja seda üsna vaheliti ning sik-sak. 

Küsisime, miks nii? Saime vastuseks, et teisiti ei mahu. Meile pakuti, et mõelge välja ja tehke vahelülid, mis kõik ühtseks tervikus ühendavad. Vaatasime Leenaga üksteisele otsa ja leidsime ühiselt, et meie töö saab vast isegi keerulisem olema, kui ostetud jupid kokku on.

Büroos tagasi olles olime kindlad, et ilma veel mõnd juba töötavat konveierit ülevaatamata me midagi asjalikku välja ei mõtle. Just oli kuulda olnud, et Riia tehases VEF on midagi üsna uuenduslikku selles liinis ära tehtud. Palusime juhtkonnalt komandeeringut Riiga. Ja lubatigi.

Ühel ilusal suvehommikul olime bussiga teel Riiga. Lõunaks leidsime ennast VEFi ametlikust territooriumist väljaspool asuvast tehase kultuurimajast. Meid võeti kenasti vastu ja kutsuti meile saatjaks teemajärgsest büroost insener.

Ei tulnudki kaua oodata, kui saabus nooremapoolne härrasmees (riided tipp-topp ja triigitud). Kuulnud, et meid huvitavad kõikvõimalikud konveierid, teatas, et kohe lähme lõunatama. Söögisaalis olevat just need kõige uuemad ülesmonteeritud.

Enne lahkumist võttis meid vastuvõtnud neiudelt meie dokumendid. Luges neid... ja teatas: «Eestlastega ma ei räägi!» Kehitasin õlgu ja ütlesin, et rääkigu siis Leenaga, kes on venelanna. Leena küsib ka minu eest ja küll ma vastused ära kuulen. Nii jäigi...

Käisime sööklas, sõime, uurisime sööke laiali vedavaid konveiereid. Üsna huvitav oli. Edasi käisime montaažitsehhides. Vaatasime, kuulasime... Ühes tsehhis jäin veidi maha seltskonnast ja küsisin tsehhis giidiks olnud noormehelt, et milles asi, et miks meid saatev (ja tema tuttavana näiv) meesterahvas ei taha minuga – ca 40ndates aastates eestlannaga – suhelda. Ja kuulsin... 

Nemad sõitvat Riiast üsna sageli Pärnu toidupoodidesse ostlema. Viimati oli olnud suur tüli ühes Pärnu poes meie saatja ja eestlannadest müüjate vahel, kes keeldunud soovitud koguses toiduaineid lätlastele müümast. Noh ja isand oli siis valjusti kuulutanud, et tema enam eestlastega ei räägi. Mina sattusingi pärast seda tüli talle esimesena ette.

Riias me Leenaga suurt targemaks ei saanud. Töö tuli ikka meil endil ära teha. Sügiseks saime koos meie tublide töömeestega kõige vajalikuga hakkama. Tsehh läks tööle. 

Me Leenaga saime selle eest väikese preemia.

Tagasi üles