Oleg Gross intervjuus Virumaa Teatajale: ma ei ole ülbe, mul pole lihtsalt aega

Ettevõtja Oleg Gross. Foto: Meelis Meilbaum

Oleg Gross rääkis avameelses intervjuus, kuidas tal tekivad äkkotsused kinnisvara ostuks, miks ta uskus lõpuni Ott Tänakusse ja kuidas ta alustas pisikese perepoega.

Oleg Gross, kuulute viimastel aastatel Eesti paarikümne rikkama inimese sekka. Kas see sada miljonit eurot reaalsustaju ära ei vii?

Absoluutselt mitte. Siin võin kindlalt öelda, et kui noorele inimesele kukub pärimise või loteriivõiduga mingi suur raha, tekivad kiiresti õnnetused, võivad tulla enesetapud ja muud tagajärjed.

Minuga on hoopis teine asi. Kui kümnesendine kukub maha, siis kummardun ja võtan selle üles, selles pole mingisugust kahtlust. Ja teen kõige mustemat tööd, kui vaja.

Raha on ettevõttele ainult vahend. Ma ei mõtle iga päev sellele, kui rikas ma olen. Kui ma niimoodi hakkaks mõtlema, siis lõpetaksin kohe töötegemise ära.

Aga ma tõusen ikka igal hommikul kell viis, pool tundi võimlen, teen sirutusi ja venitusi - 1200 liigutust. Loen neid, ja kui sassi läheb, hakkan harjutust otsast peale tegema. Mitte mingit järeleandmist! Isegi kui on puhkepäev, tõusen natuke hiljem, kuid igal juhul teen oma harjutused ära. 

See on suur pingutus. Juhtida nii suurt ettevõtet, hoida end samal ajal vormis ... Mäletan, kui te saite 50, siis vihjasite intervjuus nooruspõlve maadlusaegsele vigastusele.

See kaelavigastus taandus pärast operatsiooni. Arstid ütlesid küll, et ei luba täielikku taastumist, aga tegelikult ei läinud enam hullemaks.

Asi pole ainult pingutamises, vaid ka vastutuses. Kui midagi viltu on, ükskõik mis, see tuleb minu kraesse. Näe, Grossil pole seda või Grossil on nii. See tuleb ikka minu isiku peale, käib mul karvadest läbi.

Kuidas te selle kõik üle elate?

Kui oled selle olukorra sees, siis hakkad seda taluma. Ma ei ütleks, et see tapab. Ma pole mitte kunagi neelanud mitte ühtegi antidepressanti. Ja isegi kui on kõige hullem olukord, siis ma ei võta ühtegi pitsi alkoholi. Kuulan rahulikku muusikat ja ei mõtle mitte midagi.

Kui oled rikas, tekib paratamatult kadedaid, tulevad mingid võltssõbrad ja kaovad teised.

Ühte ma võin öelda küll – inimesed mõtlevad, et olen ülbe. See on kõige lollim asi. Mõni mõtleb, et kuidas ta pöördub mu poole, et ma olen ülbe. Aga kui sa oled niimoodi rakkes ... Käsi südamel, mul on koolivennad … Aitan kursuse kokkutulekuid korraldada, ülbusega ei ole siin midagi pistmist. Lihtsalt mul ei ole aega.

Loe intervjuu täisversiooni homsest Virumaa Teatajast.