/nginx/o/2018/01/04/7462113t1hdece.jpg)
«Mina ootaksin tööandjate juhilt Toomas Tamsarel küll teistsugust sõnumit: riik, ära sega ettevõtjaid ja ära ka jaga toetusi,» ütles 47-aastane Parvel Pruunsild, seitsme lapse isa, Tartu Ülikooli Lastefondi asutaja ja Bigbanki omanik.
Pankur plahvatas: Tamsare võõrtööjõu ihalus kõlab groteskselt (48)
4. jaanuar 2018, 17:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parvel Pruunsild:
Tamsare poolt Postimehe arvamusloos välja öeldu, et 13 000 täitmata töökoha täitmiseks tuleb tuua Eestisse kolmandatest riikidest välistööjõudu, kõlab groteskselt.
28 aasta jooksul, mil ma olen ettevõtja olnud, pole ma näinud, et tööjõud oleks ettevõtjale piiramatu ressurss. Seetõttu Tamsare ettekujutus, et ettevõtjad võiksid saata riigile tellimuse, et saatke meile 13 000 keevitajat või mõnda muud töötegijat, kõlab minu jaoks lausa ärritavalt absurdselt.
Ühel päeval me taome uhkelt vastu rinda, kuidas robotid teevad üha rohkem rutiinset tööd meie eest ära ja järgmisel päeval läheme odavat välistööjõudu nõudma – see ei kõla loogiliselt.
Ettevõtja jaoks valitseb alati olukord, et tal on puudu mõne konkreetse töö tegija ja ta soovib seda saada võimalikult kohe ja võimalikult odava raha eest.
Tegelikkuses, kui ettevõtja hakkab avama näiteks kauplust, siis vaatab ta tööturul ringi, et kus need kassapidajad asuvad, millise palga eest nad töötavad, kui suure raha eest saaks neid konkurentidelt üle osta.
Ettevõtjad on ühiskonnas üldse kõige paindlikum ja muutusele täpseimalt reageeriv seltskond. Nüüd aga tuleb tööandjate eestkõneleja ja ütleb et meie ei suuda muutuvate oludega kohaneda.
Mind häirib soov tuua Eestisse sisse töötajaid just kolmandatest riikidest ja asjaolu, et näiteks IT-mehed on kvoodist vabad. Ettevõtjad peaksid neid ametimehi otsima Poolast ja Rumeeniast, mis on Euroopa Liidu liikmed. Seda just põhjusel, et me peame ennekõike hoolitsema oma enda õdede ja vendade eest: kuidas need Kalevipojad siis koju tulla saavad, kui me nende asemele palkame väga väikese raha eest Ivanipojad.
See, kui meil tööealiste inimeste arv väheneb, ei tähenda, et me peame sisse tooma odavat välistööjõudu, vaid peame tõstma pensioniiga. Arvestades seda, kuidas meie rahva tervis paraneb ja eluiga pikeneb, oleks normaalne, et 25 aasta möödudes algaks pensioniiga 71–72- aastaselt, sest elame siis vähemalt 90–aastaseks.