Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja sõnul on Eesti elatustase viimase 25 aasta jooksul märkimisväärselt paranenud. Samuti on muutunud eestlaste arusaam vaesusest ja rikkusest.
Ökonomist: 90ndate jõuka keskklassi elatustase sarnaneb praeguse vaesuspiiriga
22. detsember 2017, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädala alguses oli palju juttu suhtelises vaesuses elavatest inimestest, kelle sissetulek jääb alla 60 protsendi mediaansissetulekust. 2016. aastal võimaldas Eesti suhtelise vaesuse piir elustiili, mida 90ndate algul sai endale lubada vaid jõukam 10 protsenti ühiskonnast. See näitab, et majanduse arenedes on arusaam vaesusest ja rikkusest väga palju muutunud, kirjutab Oja blogis.
Võrrelgem numbreid. Keskmine kuupalk, mis vastab üldjoontes tänase brutopalga definitsioonile, oli 1992. aastal veidi üle 30 euro. Neid inimesi, kelle igakuine nominaalne sissetulek ületas taset, mida praegu nähakse suhtelise vaesuspiirina, oli alla ühe protsendi. Ent ka hinnatase oli tollal ligi 10 korda madalam kui praegu.
Näitena elu paremaks muutumisest võrreldakse sageli ka Eestit ja Soomet. Eesti elatustase on lähenemas tasemele, kus Soome oli üheksakümnendate aastate keskel. Aga kui rikka riigina Soome siis tundus!
Eestis elab ligikaudu viiendik inimestest suhtelises vaesuses. Toimetuleku näitajana on suhtelist vaesust palju kritiseeritud ja leitud, et see mõõdab pigem ebavõrdsust. Päris kõrvale seda näitajat siiski jätta ei saa, sest ka ebavõrdsus mõjutab inimeste subjektiivset heaolu.
Aasta lõpus saavutatule tagasi vaadates ja kokkuvõtteid tehes võiksimegi näha ka suurt pilti, keskendumata vaid statistikanumbritele. Tahtmata kuidagi vaesust ja ebavõrdsust alatähtsustada, näeme statistikat taustsüsteemi pannes ometi, et Eesti elu on väga palju arenenud ja hinnang vaesusele tuleb üha enam sellest, et meie arusaam vaesusest on muutunud.