Maris Lauri: põhjendamatult suured ootused toovad häda ja viletsust

Reformierakondlane Maris Lauri. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Inimestele on enda ja oma edu suhtes väga suured ootused, piikaaegne ja korduv ootustele allajäämine tekitab igas ühes frustratsiooni, arusaamatust ning sellest sünnib hulk hädasid, kirjutab  Reformierakonna poliitik Maris Lauri oma blogis. 

Inimese vabadus oma loomingulisust ja leidlikust rakendada toob kasu mitte üksnes inimesele endale, vaid kogu ühiskonnale. Käsumajandus ebaõnnestus mitte seetõttu, et asju planeeriti valesti, vaid sellepärast, et ta oli rajatud põhimõtteliselt valele alusele. Käsumajandus on kui keskaegne tsunft, kus toodeti samu asju sama moodi poegade, isade, vanaisade ja vanavanaisade ajal. Kus nõuti kuulekust, kritiseeriti katsetamist ja innovatiivsust ning karistati tavapärasest kõrvale kaldumise eest.

Kuigi nii praktikas kui ka teoreetilises teaduskäsitluses alates Adam Smithist on tõestatud, et turumajandus ja inimeste vabadus on parim ja kõige edukam viis edasiminekuks, ihaldavad inimesed ikka ja jälle vabaduste piiramist. Võib mõista, et inimene vajab teatavat stabiilsust ja kindlustunnet, kuid ta ei vaja seisakut.

Pisutki mõeldes, saab kiiresti selgeks, et seisaku igatus ei saa olla tõsine, sest ainuüksi soov saada targemaks või paremini elada, tähendab ju ka soovi muutuseks. Mida inimene vajab on ennustatavus ning arusaadavus sellest, millises suunas ja ligikaudu kui kiiresti asjad arenevad.

Siiski on kihk järjest enam seadusi ja piiranguid kehtestada kasvanud viimastel aastatel oluliselt, seda mitte üksnes Eestis. Vabaduste asendamise soov järjest enamate reeglitega kasvab kui pärm soojas ruumis. Põhjuseid on mitmeid, sellest on palju kirjutatud. Lisan vaid mõned enda poolsed tähelepanekud ja mõtted.

Inimestega kipub olema nii, et kui mingi asi on meie arvates normaalne ja meile arusaadav, siis me sellest ei räägi. Aga kui ei räägita ja ei selgitata, siis teised – noorem põlvkond või ka need meie kõrval, kes ühte või teist asja ei tunne või ei mõtle nende üle – ei saa ju targemaks.

Minu arvates oleme Eestis viimastel aastatel unustanud rääkida majandusvabaduste ja laiemalt vabaduste väärtustest, mistõttu on piiranguid ja käskimist-keelamist toetav mõte saanud ruumi lehvitamiseks ja kasvamiseks. Vabaduse väärtusest tuleb ikka ja jälle rääkida, see on hädavajalik ka selleks, et teha selgeks vabaduse ja vastutuse omavaheline seos. Tuleb rääkida sellest, kuidas järjest enamad reeglid, piirangud ja käsud tasapisi vabadust näksivad ja lõpuks selle hävitavad.

Üksnes aus konkurents tagab, et tootmises oleks rakendatud parim tehnoloogia ning selle, et parimad inimesed saavad parimad ja neile sobivaimad töökohad. Kuid konkurents tähendab, et esimeste kõrval on alati ka viimased ja eelviimased.

Sellega ei oska ühiskond, sealjuures Eestis, hakkama saada. Üks asi on see, et Eestis suhtutakse halvasti kaotajatesse unustades selle, et kaotus õpetab alati midagi ning on seega samm olemaks tulevikus edukam. Kaotus või ebaõnnestumine ühes asjas ei ole maailma lõpp, see elu loomulik osa.

Teine asi on see, et inimestel on põhjendamatult suured ootused. See ei ole üksnes Eesti probleem, see on globaalne häda. Inimene võrdleb oma saavust alati ootusega: kui tulemus on ootusest parem, tunneme end hästi, kui jääme pisut alla, norutame, kuid saame sellest üle. Häda tekkib siis, kui pidevalt ei suudeta oma eesmärke saavutada. Pikaaegne ja korduv ootustele allajäämine tekitab igas ühes frustratsiooni, arusaamatust ja teeb lõpuks inimese tigedaks ja kadedaks. Viimased kaks on aga väga-väga halvad nõuandjad.

Adekvaatsete ootuste seadmine on oskus, mis on õpitav ja õpetatav. Ometigi unustavad paljud rääkida oma lastele, et esimesel töökohal ja ilma korralike oskusteta ei ole realistlik 2000-eurost palka saada. Et kõigist ei saa kuulsaid lauljaid ja näitlejaid, et edukuse aluseks on eelkõige töö ja pidev õppimine ning saavutusteni jõudmine eeldab tegelemist ka igavate ja tüütute asjadega.

Suures infomerest on endale vajaliku info leidmine keeruline, mistõttu valitakse tihtipeale esimene ettejuhtuv infobitt, kuid tihtipeale hoopiski see, mis tundub olevat meeldivam või vastab olemasolevatele ootustele. Viimane aeg on õppida infokülluses elama ja toimetama.

Neid perioode, mil reguleerimise kihk kasvab ja vabadusi piiratakse, on olnud varemgi, nii et võiks ju resigneerunult öelda, et küll läheb üle. Kuid kas me istume majanduskriisi ajal toas ja ütleme, et küll läheb üle? Niisama ei lähe. Ka vabaduste piiramine ei saa niisama otsa, sest alati on neid, kes sellest kasu saavad.

Nii Euroopas kui ka USAs on tugevnenud kihk liikuda suurema majandusliku suletuse poole. Ma ei räägi vabakaubanduslepetest, mida soovitakse tühistada. Uskumatu küll, kuid Euroopa Liitki astus värskelt sammu tagasi suurema koostöö ja vabaduse teel hakates piirama ühte neljast põhivabadusest – töötajate vaba liikumist. Ma kardan, et kihk piirata seda ja teisigi – kaupade, teenuste ja kapitali – vaba liikumist kasvab veelgi ning Euroopa asub enda sisse seinu ehitama. Ajaloost on teada, et kõik sellised perioodid on Euroopas lõppenud koledate sõdadega.

Globaalsest kodumaile tulles kipub tihti pähe mõte, et nii mõnelgi korral teeme ise oma elu keerulisemaks. Vahel isiklikku lühiajalist kasu taga ajades, vahel aga rumalusest.

Miks on nii, et kui näiteks Itaalia juustumeister käib ametlike reeglitega suhteliselt vabalt ringi samas kui Eesti juustumeister hoiab neist kramplikult kinni, on Itaalia toode kvaliteetne aga Eestis võib juhtuda, et mitte (minu kogemus ütleb, et mõne siinse väiketootja maitseva toote säilivusaeg ei vasta pakendil toodule).

Ma arvan, et siin on küsimus vastutuses. Kui tootja teab, et tema toote kvaliteet on see, mis kindlustab talle tuleviku, siis hoiab ta kinni neist reeglitest – olgu need siis paberil või mitte -, mis on olulised tema tootele ja klientidele. Meil võivad olla detailideni täpsed määrused, kuid kui tootja ei mõista nende vajalikkust, ei pea neist kinni, siis pole neist juhistest mingit kasu.

Üks asi, mida mul on keeruline mõista, on soov kehtestada järjest enam nõudeid ühe või teise ameti pidajale. Peale kutse- või kõrgkooli lõpetamist ja erialaste eksamite sooritamist, nõutakse veel mingeid pabereid, mida saab mingitelt kursustelt. Enese täiendamine on eduka töökarjääri loomulik osa. Uute oskuste omandamine samuti. On ka ameteid, kus oskused sõltuvad väga palju kogemusest. Kuid liialt tihti kumab selliste soovide tagant tahe tõrjuda konkurente või siis koolitustega endale püsiv sissetulek tagada.

Ma arvan siiski, et arukas inimene ja ettevõte palkab endale töötaja, kellel on piisavad oskused ning vajadusel vaatab pabereid, kus kirjas õpitu ja tööl tehtu. Seintele pandud tunnistused ja diplomid annavadki kliendile teada meie oskustest ja kvalifikatsioonist. Lõppude lõpuks ei anna paber alati garantiid: teame ju küll neid meistrimehi, kel pabereid pole, kuid saavad tööga kenasti hakkama ning spetsialiste, kes pidevalt käivad koolitustel, kuid ometigi justkui midagi teha ei oska.

Omamoodi lugu on sellega, kuidas ise endale häda kaela tõmmatakse.

Ma ei räägi pahatahtlikust ja plaanipärasest pettusest, vaid väikestest nihverdistest, kes pidevalt testivad, kui palju on võimalik reegleid rikkuda. Asi pole hull, kui tegemist on ülereguleerimisega, aga väga kergesti võib neil nihverdistel kujuneda harjumus lõigata ja näpistada ka sealt, kus seda teha ei ole mõistlik või ei tohiks.

Esimesel juhul kannatab ettevõte ise, vastustundetus viib lõpuks kliendid. Teisel juhul võivad tagajärjed olla halvad. Ehk siis ka ettevõtja peab aru saama, et on reegleid ja põhimõtteid, mida peab järgima, pidev «lõikamine» ja sellest tulenevad pahandused on see, mis sageli on ajendiks uute piirangute seadmiseks.

Mingid reeglid – seadused, määrused, eeskirjad – on kindlasti vajalikud, kuid neid võiks olla nii vähe kui võimalik. Oma vabaduste hoidmine on meie endi kätes ja vabaduste hoidmine eeldab pidevat tööd. Kusjuures väga oluline on meeles pidada, et vabadust käib koos vastutusega.