Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Advokaadid: kas inimeste privaatsus on päriselt ohus?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ka printsess Diana avameelsed memuaarid on kirjutatud kõigi osapoolte nõusolekuta. | FOTO: SWNS.com/Scanpix

Kas tõesti võtab uus seadus meelelahutuse nimel inimestelt privaatsuse või hoopis võimaldab paremini kaitstud kunstilist eneseväljendust?

Esmaspäeval Postimehes ilmunud artiklis «Kino inimeste arvel – uus seadus võtab meelelahutuse nimel inimestelt privaatsuse» kirjutavad head kolleegid Tambet Toomela ja Erika Tuvike, et  riik on läinud väljendusvabaduse kaitsega liiale. Justkui oleks peatselt kunsti varjus, kuid tegelikult puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel, näiteks filmitootjatel õigus meelevaldselt tungida meie kõigi privaatsusse. Ometi võib argumenteerida, et nii see siiski ei ole ega saa kunagi olema.

Väljendusvabaduse kaitse ei tähenda automaatselt privaatsuse rikkumist

Elu, nagu õiguski on suhteline ning seetõttu peaks vaatlema ka sama asja teist külge. Õigus kunstilisele ja kirjanduslikule eneseväljendusele on alati olnud kaitstud seda juba meie enda põhiseaduses. Rääkimata Euroopa inimõiguste konventsioonist ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. Loomevabadust osana õigusest väljendada tähendab õigust luua. Luua kunsti- ja kirjandusteoseid. Laiemalt luua kultuuri. Seda õigust kaitstakse muidugi viisil, et säiliks tasakaal muude õigustega, nagu seda on ka privaatsuse kaitse.

Uues isikuandmete kaitse seaduse eelnõus on riik välja pakkunud, et kunstile ja kirjanduslikule eneseväljendusele tuleb pöörata täiendavat tähelepanu. Küll aga ei tulene sealt, et seda tuleks teha mõtlematult privaatsuseõigusel liugu lastes. Säilivad endiselt kõik samad põhimõtted, mille kohaselt ei tohi ülemääraselt isikuandmete kaitse õigust ja privaatsusõigust riivata. Kunstivabadust ei kaitsta eesmärgiga, et seda saaks kunsti tähe all kuritarvitada, vaid ikka selleks, et kaitsta kunsti, kirjandust ja kultuuri, kuid seda alati isikuõiguste riivega tasakaalus.

Millal saab isikust meedias ilma nõusolekuta kirjutada?

Üldiselt selleks, et tavaline inimene saaks meedia tähelepanu objektiks, peab olema tõesti olemas tema enda soov selle objektiks olla või siis on tema elu ristunud sündmuste või isikutega, mille tõttu meediatähelepanu on paratamatus. Meedias isiku kajastamise ainsaks eelduseks ei ole kunagi olnud ega saagi olema isiku nõusolek. Vastupidi, selleks on tavaliselt õigustatud huvi käsitada teemat või sündmust. Isiku privaatsuse ja isikuandmete õiguste kahjustamise vältimiseks nõuame, et ajakirjandus järgiks eetika- ja moraalinorme ning õiguslikke piiranguid. Üheks neist on, et iga kajastus võib toimuda vaid avalikes huvides ja mitte pelga uudishimu rahuldamiseks või selleks, et kellelegi haiget teha.

Samas on oluline rõhutada, et avalik huvi ei ole kirjandus- või kunstiteose loomise eelduseks. Ei ole kunagi olnud. Väärtus, mida kaitseme, on loomevabadus. Ainsaks kriteeriumiks, mis õigus ette näeb, on see, et eksisteeriks akadeemiline, kunstiline või kirjanduslik eneseväljenduse eesmärk.

Kuidas senini on tekkinud looming?

Postimehes avaldatud artiklist võib jääda mulje justkui oleks senini saanud memuaare kirjutada või tõsielul põhinevaid filme teha ainult ja ainult isiku nõusolekul ning tulevikus peaks samuti nii olema. Kas see nii on?

Kuidas on loodud Mona Lisa, Louvre'i muuseumi pärl? Meie enda klassika J. Krossi «Wikmanni Poisid»? A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus» II osa, mis põhineb autori enda õpingutel Hugo Treffneri Gümnaasiumis? Avameelne memuaar «Diana tõeline lugu» («Walesi printsess»)? Selge, ühemõttelise ja konkreetse nõusoleku alusel? Kindlasti mitte – seos teiste inimestega on alati olnud ühiskondliku eksistentsi osa. Kipume unustama, et veel mõned aastakümned tagasi püsis ühiskond külakogukondlikul alusel, kus info päevauudiste ning naabrite tegemiste kohta liikuski reaalajas kogukonda läbivalt. Selliselt kulgeti läbi elu – puseriti ja risti teiste inimeste ja sündmustega, igaühe mälus ning mälestustes. Lugudes ja meenutustes. Suulistes ja kirjalikes.

See, et me inforevolutsiooni tingimustes soovime enda seosed naabrite ja ühiskonnaga kaotada; kardame anonüümset suurandmestikku ning soovime iga uut päeva alustada justkui tabula rasa’lt, on meie valik. Meie ohvristumine. Meie nõue teistele – kaitske meid ning tagage meile meie «üksiolek». Kas ja kuidas seda tagab riik, internetiteenuse osutaja, andmevaldaja või kunstnik, see ei ole enam oluline. Meie lihtsalt nõuame! Tehtagu!

Loomevabadus on alati pidanud otsima tasakaalu suhetes teiste õigustega

Sealjuures juba alates 1995. aastast on Euroopa Liidu õigusaktis nõue, et riigid peavad looma erandi kirjandusliku ja kunstilise eneseväljenduse tagamiseks. Eesti ei ole sellise erandi loomist siiani vajalikuks pidanud. Uus Euroopa Liidu andmekaitsemäärus aga ei anna enam erilist valikuvõimalust, sest nõutab riikidelt «erandeid või vabastusi» väljendusvabaduse ja loomevabaduse kaitseks.

Miks? Sest meie elu mõjutab teisi ning see omakorda külgmisi ja järgmisi. Kunst, kultuur ja kirjandus ammutavad inspiratsiooni elust. Elu ja inimesed ongi kultuuri aines. Tihti ei ole konkreetne juhtum, sündmus või isik teoses laiemale üldsusele äratuntav. Tihti aga on. Ja see ongi talumiskohustus ja kooseksisteerimise eeldus.

Õigus luua ei ole absoluutne. Vähesed õigused on. Seda tasakaalustabki kohustus mõelda enne tegudele asumist. Mõelda, kas kellelegi tehakse asjatult liiga? Kui jah, siis ongi vajalik leida tasakaal huvide lepitamiseks. Samas ei ole õigustatud, et selline kaalumine toimub ainult läbi kellegi keelava või lubava nõusoleku. See kaalumine on õigusriigis olnud alati kohtu ülesanne.

Ärge kartke loojaid

Ühiskonnana ei peaks me kartma, et kui loomeinimene meid mainib või kujutab, siis ei ole meil võimalik oma isikuõigusi ja privaatsust kaitsta. Selleks on tarvitusele võetud isikute privaatsust kaitsvad meetmed ning rikkujaid ähvardab karm karistus. Vastupidi, peaksime kartma, kas meie enda Eesti kultuur ja looming säilitab sidususe ühiskonnaga või koosneb tuleviku kohustusliku kirjanduse loend vaid fantastika- ja ulmevaldkonna teostest.

Tagasi üles