Eesti läbi aegade tuntuim firmade likvideerija Raul Pint, avalikkusele tuntud ka hüüdnimega Likvidaator, ei saa pärast Postimehes avaldatud materjale kauem vaikida ja ütleb avameelselt välja, mida ta selle äritegevuse seisu kohta arvab.
Eesti tuntuim firmade likvideerija: sellel turul on tegijaid rohkem kui prostituute (1)
22. november 2017, 14:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees avalikustas sel nädalal juhtumi, kus Filipiinidel elavaid e-residente on hakatud ära kasutama Eestis firmade likvideerimisel – just see ajendaski Likvidaatorit meiega allolevaid mõtteid jagama.
Raul Pint on firmade likvideerimisele pühendunud juba aastast 1995 ning osalenud otse või kaude ligi 2500 ettevõtte kadumisel. Ta teeb muu hulgas riigiametitele ettepaneku selles äris korralik puhastustuli süüdata. Avaldame Raul Pindi mõtted täismahus ja suures osas muutmata kujul.
Lugedes eile Postimehest artiklit, tekkisid naha vahele üsna vastakad tunded.
Olles ise oma käte ja peaga ning parimate kavatsustega loonud likvideerimisteenuse 21 aastat tagasi, tekitab mulle juba aastaid õudust riigipoolne pimedas kobamine ja n-ö pehmete meetodite kasutamine teatava valdkonna ohjamisel.
Juba esimesel tegevusaastal tekkis mulle konkurent, kes kopeeris nii äriidee kui muud alusprintsiibid ning n-ö sõi ennast värskelt moodustunud turule sisse.
Täna, 20 aastat hiljem, jääb mul üle vaid müts maha võtta eetilise konkurendi tekkimise eest. Turg segmenteerus ja konkurendiga sisulisi vastuolusid ei tekkinud, sihtgrupid erinesid ja kumbki tegi oma tööd teist segamata.
Seejärel ilmus turule üks pooli vahetanud pankrotihaldur, kellele likvideerimisvaldkond tundus pankrotihalduri leivast magusam. Mis omakorda ei seganud teda mõnda aega kahel toolil istumast.
Ja 2008. aasta masu järel ning koos ärikeskkonna liberaliseerumisega ilmus nagu maa alt välja terve kari libalikvideerijaid, kes oma näljasuse ja primitiivsusega halastamatult purustasid algse suht õilsa ning komplitseeritud ärimudeli, millest paljudel ettevõtjatel on reaalselt raskes olukorras abi olnud.
Autoärikad, baarikaklejad, Kalevipojad, Soome kipsimehed, liisingu- ja kindlustuspetturid, endised suur- ja pisisulid jne. Valdavalt erinevate kuritegude eest kriminaalkorras karistatud tegelased.
Seni mõistetamatul põhjusel oli mõne aastaga iga tänavanurga peale tekkinud n-ö ettevõtete likvideerija, kes müüs hõlma alt värskeid tankiste. Tekkis metsik hinnavõitlus, sest kvaliteetse teenuse puudumisel sai ainsaks argumendiks olla ülimadal hind.
Tänaseks on tulemus selline, et erinevaid n-ö likvideerijaid on Eestis ilmselt rohkem kui prostituute ja teenuse kvaliteet täielikult devalveerunud. Tankiste saab osta iga nurgajuristi käest ning varsti on need saadaval ilmselt ka jaekaubanduses kilohinnaga.
Täna on pakkumisel juba n-ö likvideerimisteenus hinnaga 99 eur + riigilõiv. Eesti Nokia, kui tahta tsiteerida Lennart Meri.
E-residentsuse eestvedajad on andnud valdkonna negatiivsele progressile omapoolse panuse.
Nime vahetanud suuremahulise liisingupettuse eest Filipiinidel redutanud ning seejärel sünnimaale tapikorras vanglakaristust kandma toodud tegelane on mängu toonud Filipiinide kodanikele tellitud e-residendi ID-kaardid, millega poole aasta jooksul on läbi köetud ca 250 ettevõtet ning vormistatud lugematu hulk sularahaarveid nii käibemaksu kui kassajäägi n-ö korrigeerimiseks. Hind alates 0,25 % , nagu kodulehelt võib lugeda.
Asja teeb eriti lahedaks see, et vägagi tõenäoliselt ei tea filipiinod oma suurejoonelisest likvideerimisbisnessist kaugel põhjamaal suurt midagi ja vaevalt nad siiakanti kunagi sattunud on.
Seega tänu e-residentsusele on tankistiäri omandanud uue, 21 sajandi mõõtme – kaart töötab ise. Asjaolu, et kindlasti ei vorbi e-äriregistris e-residendi ID-kaartiga eestikeelseid kandeavaldusi Eesti IP aadressilt sugugi sõsarsilmne filipiinlanna, ei näi ametivõime huvitavat.
Marie Rosina (võlausaldajate liidu juht - toim) hädakisa, et tankistivabrikud on üle pea kasvanud, ei näi puudutavat kedagi.
Politsei annab meediale mittemidagiütlevaid kommentaare, selmet mõned e-residendi kaardid mittesihipärase kasutamise tõttu kolmanda isiku poolt sulgeda.
Samuti võiks erilise vaevata õhu puhastamise eesmärgil erinevatel alustel märkimisväärsel kogusel kriminaalse taustaga tegelastel näpud mõneks ajaks sahtli vahele panna, et nad endale veidi mõistlikuma leivateenimise viisi otsiksid.
Loomulikult korrastab iga turg ennast ise ja kus on nõudlust, sinna tekib ka pakkumine. Lihtne majandusseadus tekitab masendust, et väga paljud ettevõtjad identifitseerivad ennast kui odava tankistis..a sööjaid.
Tänane suur pilt antud valdkonnas tekitab küll tunde, et korrastamine nõuab riigipoolset puhastustuld. Instrumendid selleks on ju seadusandluses olemas, ilmselt jääb puudu vaid motivatsioonist.
Äkki peaks kellelegi midagi kilekotiga viima?