Juhtkiri: värsked pakkumised otse Euroopast
9. mai 2011, 09:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib ainult kujutleda ungarlasest tööotsija kohmetust, kui ta töömessilt koju jõudnult hakkas internetist uurima Eesti tööturu ja sisstuleku kohta võrdluses Euroopa Liiduga. Oli too ungarlane saanud meie boksist ju mahukad ja mitmevärvilised brošüürid meie kodumaa ilust ning kuulanud meie töötukassa ametnike (eeldatavalt entusiastlikku) juttu töövõimalustest Eestis. Aga pilt, mis avanes Eesti kohta ungarlase koduarvutist, ilmselt jahutas tema rännukihku.
Me teame oma positsiooni võrdlustabeleis isegi – näitajais, mille koondkujuga märgitakse sotsiaalse turvalisuse taset, jääme me alla Euroopa Liidu keskmise, kuid töötuse määra poolest peaksime end Lõuna-Euroopasse kuuluvaks lugema. Eesti keskmine töötasu on heal juhul kõrgem vaid Läti ja Leedu omast ning meie miinimumpalka võiks ihaldusväärseks pidada ainult Bulgaaria ja Rumeenia kodanikud. «Eh,» mõtles ungarlane ja viskas voldikud prügikasti.
Eestis öeldakse olevat nii töö- kui ka tööjõupuudus ning seepärast on Eestis töötamise võimaluste tutvustamine, vähemalt teoreetiliselt, üks viis meie tööturgu elavdada. Samuti on Eesti Euroopa Liidu sees kogu aeg toetanud avatud uste poliitikat – oma tööturu sulgemist või sellele mingite ligipääsupiirangute seadmist mõne teise riigi kodanike ees pole me eales põhjendatuks pidanud, sest see oleks vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega. Ent, ja täiesti ootuspäraselt, Eestisse pole võõrtööjõudu ka tulvanud. Ning selle põhjused peituvad omakorda paljuski just selles, mis hämmeldas toda kujutletavat ungarlasest tööotsijat. Eesti pole oma asukoha ega arengutaseme poolest mingi «meepott».
Kitsa, kuid kalli valdkonna hästiharitud spetsialistidest tuntakse Eestis praegu arenguveduritena kõige enam puudust. Siiski pole ka kõige optimistlikumate ettekujutuste kohaselt Eestis neile veel nii palju töökohti pakkuda, et mess selleks optimaalseim võimalus oleks. Ning sellest tulenevalt võiks omakorda küsida, kas kasu, mida Eesti tööturg saab töötukassa ametnike rändamisest mööda Euroopa töömesse, kaalub üles kulutused – nii rahas kui töötundides –, mida selleks tehakse. Silmaringi avardab see kahtlemata ning kui selle üks väljund on töötukassa tõhusam avalik teenus siinsetele tööotsijatele, siis on seegi omal moel mõistlik kulu.
Töötajate vaba liikumine on väärtus. Värsketest ideedest tulvil ametnikud aitavad riigi arengule kaasa. Loodetavasti on aeg, mil need kaks asjaolu sümbioosis meie tööturgu elavdavad, saabumas üsna pea.