Kaja Kallas: kas peaministril on häbi?

Kaja Kallas. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Olen alati olnud Eesti üle väga uhke, kirjutab Kaja Kallas oma blogis.

Eriti siis, kui ma olen Eestist eemal ja mind kutsutakse arutlema erinevatesse debattidesse arutlema ja ma kuulen teiste suust Eesti kohta kiitust. See paitab mu kõrvu.

Aga asjad on muutumas. Olin hiljuti ühes paneeldiskussioonis, kus toodi positiivse näitena välja Eesti lihtne ja ühetaoline maksusüsteem. Rõhutati, et selliselt on vähe maksudest kõrvalehiilimist ja maksude tasumine on tehtud võimalikult lihtsaks. Pidin omaette pomisema, et kahjuks pole see enam nii, sest uuest aastast hakkab kehtima tulumaksusüsteem, kus on 6000 astet, mille erisuste arvutamine käib paljudele üle jõu.

Mu sõbral on ettevõte, kus on väga erinevate palganõudmistega töötajad. Neil on tunnitasud ja nad soovivad saada kätte teatud palgasumma. Sõber on ettevõtlusega tegelenud kaua, mistõttu varasemalt pole olnud probleem teha tagurpidi arvutus – kui palju inimene kätte tahab saada, siis kui palju peab olema inimese palk enne maksude maha arvamist. Nüüd istus ta kaks päeva ja muudkui arvutas nii, et pea auras otsas. Aga ikka ei saanud kindlust, et arvutused on korrektsed. Ta kaasas veel eraldi ka raamatupidamisspetsialisti, kellega koos uurisid uusi reegleid ja ikka ei ole kindel, et selliselt arvutades on maksud õiged. Klaar on ainult üks asi: meie maksusüsteem ei ole valitsuse tegevuse tõttu enam lihtne ja selge. See ei ole paraku enam midagi, mille üle uhkust tunda. Kes sellest võidab? Paraku tundub, et ainult maksukonsultandid, kelle poole nüüd peavad pöörduma nii ettevõtjad kui ka lihtsad töötajad.

Et mitte jääda paljasõnaliseks, olgu siin siis üle korratud kõik, kes uuest aastast jõustuvatest maksumuudatustest kindlasti EI võida:

• Töötavad pensionärid.
• Meditsiiniõed ja teised, kelle tasu sõltub tehtud töötundidest.
• Inimesed, kelle sissetulek ei tule ainult ühest allikast. Arvestades, et töötamine liigub kogu maailmas üha enam selle poole, et ei töötata enam ühe töölepinguga ühe tööandja juures, vaid tulusid teenitakse mitmelt poolt, on selle seltskonna osakaal kindlasti suurem. Seda enam ei arvesta uus tulumaksukorraldus töötamise uut reaalsust.
• Kõik need, kelle palk on üle 2100 euro.
• Ettevõtjad, kes enne said maksude arvestamisega ise hakkama, kuid nüüd peavad otsima abi professionaalsetelt nõustajatelt . Lisaks sellele, et ettevõtja peab oma põhitegevusele keskendumise asemel suure osa ajast raiskama maksude administreerimise peale, on ka oht, et inimesed hakkavad oma riskide vähendamiseks esialgu deklareerima tulumaksuvabaks miinimumiks nulli, et see siis hiljem riigilt tagasi küsida. Ettevõtja peab aga inimese soovitud palga ikkagi välja maksma, mis tähendab ettevõtjale suuremat kulu.
• Pensionärid, kes varasemalt kehtinud automaatse tulumaksuvabastuse asemel peavad hakkama tegema avaldusi tulumaksuvaba miinimumi saamiseks.

Riik, kes peab palkama veelgi rohkem ametnikke, et järge pidada, kes kui palju maksu tasuma peab ning aitama inimesi reeglite rägastikus orienteeruda. Kuivõrd kogu süsteem on muutuv, siis puudub riigil tegelikult teadmine, kui palju maksu laekub ja palju hiljem tagasi maksma peab, kui inimesed on esialgu oma riskide vähendamiseks tulumaksuvabaks miinimumiks deklareerinud nulli.

Tulenevalt eeltoodust on üsna selge, et kehtima hakkavast tulumaksureformist ei võida suurt mitte keegi, küll aga on palju kaotajaid. Matemaatikadoktor Tiit Riismaa kirjutab lisaks ka sellest , et tegelikult muudab uus süsteem kogu toimiva majanduse loogikat. Selle asemel, et ümberjagamisele läheksid töö viljad, toob see sootuks kaasa töö enese ümberjagamise, mis ei pruugi sugugi hea olla praegu tööturul nõrgemas positsioonis olevatele töötajatele, keda see reform peaks justkui soosima.

On märkimisväärne, et 1. novembri õhtuses “Aktuaalses kaameras” oli pandud pensionäridele kerkivat maksu põhjendama ja selgitusi jagama maksu- ja tolliameti ametnik, mitte rahandusminister ega peaminister, kelle idee see on olnud. Sama saate järgmises lõigus leidis peaminister samas uhkusest kummis rinnaga küllalt aega selgitada valikuid Tallinna linna personaalpoliitikas, mis peaks olema sootuks pealinnas valituks osutunud saadikute töö. Kas peaministril on endal ka häbi tehtud maksumuudatuste pärast, et neid ise avalikult kaitsma tulla ei julge?