Kersti Kaljulaid – elu Euroopas, kodu Eestis

Pead peab kaitsma: üheksa aastat tagasi sai Kersti Kaljulaid Iru elektrijaama direktoriks. Foto: Toomas Huik

Vaadakem tõele silma: ilma koduse elukaaslase abita poleks Euroopa hiiglaslikke rahavoogusid kontrollival bioloogiaharidusega eksmaratoonaril lootustki oma pere ja tööd korraga kontrolli all hoida.

Kersti Kaljulaid (41) on üks mõjukamaid eesti inimesi Vana Maailma suurte pumpade juures, ja kahtlemata üks salapärasemaid – sest vaevalt küll enamik aru saab, mida endine Mart Laari majandusnõunik ja Iru elektrijaama direktor nüüd juba seitse aastat Luksemburgis suure palga eest teeb.

Siinkohal selguvad lõpuks täpsemad asjaolud. Nagu ka tema palga suurus, mis, üllatav küll, tuli tal endal enne järele uurida, kui selle teatavaks sai teha.

Kaljulaid on Euroopa Kontrollikoja liige – ametinimetus, mis jätab mulje, et küllap on ta raamatupidamisse uppunud bürokraat. Aga ei ole. Kui ei usu, eks tutvuge järgnevalt tema pereeluga: lapsigi on tal tublisti rohkem kui eestlastel keskmiselt.

Seega, keda veel kui mitte Kaljulaidi usutleda homse emadepäeva ja ülehomse Euroopa päeva eel.

Kui sageli saate Eestis käia?

Käin kolm korda aastas: jõulude ajal olen siin kolm-neli nädalat, suvel neli ja pool nädalat, lihavõtete ajal kaks nädalat. Ja kui on istungivabu nädalaid, saab ka Tallinna tulla, kui vaja.

Kas koduigatsust ei teki?

Jah, kodu on kindlasti Eestis. Aga võrreldes Brüsseli rahvaga, kellel on otseühendus Tallinnaga, on meil Luxembourgist Tallinna lendamine kaunis keeruline ja kallis, ja kui seda teha kogu perega, siis igatsust vaigistab päris hästi see, et sa ei saa pileteid või on need üle mõistuse kallid.

Kas teie mastaapi tippametnik lendab turisti- või äriklassis?

Maksan oma piletid ise, kui koju tulen. Seda mulle ei kompenseerita. Kui tulen Tallinna komandeeringusse, siis küll makstakse välja.

Loodetavasti saate vähemalt ametisõitude aegu lubada endale rohkem jalaruumi?

Ei, ei, lendan ikka turistiklassis. Ma ei lenda äriklassis mitte kunagi.

Nii et hoiate maksumaksja raha ilusasti kokku?

Ma ei ole selle peale üldse mõelnud, mis klassis on ette nähtud lennata. Kui ostan pileti, siis ostan alati turistiklassi.

Kui uhket elamist te endale Luksemburgis lubada saate?

Meil on ridaelamuboks, mille esikusse, kui sinna titekäru panna, lapse jalgratas enam ei mahu. Kui tahan ühe neist välja manööverdada, pean teise eest ära viima. Aga see on minu valik: ma ei tegele sellega, et otsida endale täpselt nii suurt elamist, kui vähegi kannatab. Mulle on oluline see, et elan institutsioonide lähedal, saan jala tööle minna ega viida oma aega liiklusummikutes.

Kas sealne elukorraldus on mõnusam kui Eestis?

Raske öelda. Luxembourg on mõnusam linn kui Tallinn, sest see on väiksem. See on üsna roheline, seda liigendab jõeorg, mis teeb linna huvitavaks – aga tänu sellele on seal algul pagana lihtne ära eksida. Loomulikult on see heakorrastatum kui Tallinn.

Seda pestakse ikka sagedasti. Seal on tõesti näha, et avalikul sektoril ei ole rahapuudust, et linna koristamise pealt peaks kokku hoidma. Samas ei ole kohalikud sugugi korralikumad kui tallinlased.

See, kuidas näeb välja mõni plats, kui sealt on kooli lõunavaheaeg üle käinud, on võrdlemisi kole. Luksemburglaste vastutustunne oma linna kaunina hoidmisel ei ületa tallinlaste oma, küll aga ületab sealse linnavalitsuse suutlikkus Tallinna suutlikkust see jama ära koristada – selles on vahe.

Kuuldavasti olete mõneti ökoinimene. Milles see seisneb?

Püüan Luksemburgis teadlikult rohkem kui Eestis minimeerida oma kodus olmekeemiat, sest näen ja tunnen sealsetes ühiskondlikes hoonetes, et vahuga puhastamist on hirmus palju. Sellest jääb tohutult erinevaid molekule õhku ja põrandale. Püüan kasutada ökovahendeid, äädikat ja soodat, et oma majapidamist korras hoida. Aga ma ei söö ainult ökot ja biod.

Tunnistan ausalt, et teie tööst on neetult raske aru saada. Palun seletage seda, mida teete, kirjeldades oma tavalist tööpäeva!

Meid on kontrollikojas 27. Minu töö seisab väga-väga palju rääkimises. Kõik otsused, mis puudutavad suuremaid dokumente, nagu aastaaruanne, on kollektiivsed.

Meil on nagu pisike parlament: peame kõik olema nõus või üksteist üle hääletama – mida tuleb ka ette, aga harva. Üritame ikka leida konsensuse. Praegu on minu vastutada kogu aastaaruande koordineerimine, seega pean jälgima, et kõik finants­auditid oleksid kavandatud, läbi viidud ja raporteeritud nii, nagu meie metoodika ette näeb. Kuna audiitoreid on palju, siis päris palju aega kulub professionaalse arvamuse harmoniseerimisele...
...oi, see kõlab küll kohutavalt!

Jah, see on kole! Seda on jube raske Eestist hoomata. Meil on üks riigikontrolör, lõppotsus tema majas jääb talle, aga meid on 27 ja ka kontrollikoja president ei oma otsustavat häält.
Mõtlen ja mõtlen, et mis selles töös võiks huvitavat olla.

Esiteks, teie ei ole, aga mina olen õppinud ülikoolis majandusarvestust. Sealt algab ilmselt erisus peale. Majandusarvestuse korraldamine on tohutult põnev ning süsteemis, kus raha hakkab liikuma liikmesriigist Euroopa Komisjoni ja sealt läbi väga keerukate maksesüsteemide liikmesriiki või kolmandatesse riikidesse, on üks ütlemata põnev võrrand.

Kas seepärast, et seal võivad suured summad järsku ära kaduda?

Mitte seda. Kujutage ise ette: kõikidel riikidel on omad reeglid, kuidas nad oma eelarvet kasutavad, ja Euroopa Komisjon kehtestab sealt liikuvale rahale omad reeglid. Mingil hetkel tekib üleminek ühtedelt teistele.

Kõik need otsad kokku viia, et raha on õigesti kasutatud, et süsteemid oleks üles ehitatud nii, et komisjon teaks, kus mingi raha liigub – see on tõsine raketiteadus! Sealt tuleb kogu aeg uut ja põnevat välja, see on vahva asi! Aga ma saan aru, et see on friikidele, nerd’idele. (Naerab)

Kas teie töö tähendab, et pea peab varahommikust hilisõhtuni muudkui raalima?

Sõltub perioodist. Kui algab aastaaruande koostamine, siis aprillist juulini on tõesti pingeline. Novembris jälle peame seda aruannet Euroopa Parlamendis esitlema ja pressikonverentse korraldama. Siis tuleb loomulikult ette, et ärkad hommikul kell viis ja hakkad mõne probleemi üle juurdlema. Aga kindlasti suudan ma maailmas näha ka muude asjade ilu peale raamatupidamise.

Kui palju näete suure raha tuulde lennutamist?

Väga raske on öelda. Kolleegid tõid kord selle kohta hea näite, kui rääkisid transpordivõrgustiku parandamisest. Raudteel tehti teetöid, et saaks kiiremini liikuda riigist A riiki B. Kui see sai tehtud, polnud probleem ikkagi lõpuni lahendatud, sest riikides kehtis erinev signalisatsioonisüsteem, mistõttu rong pidi piiril kinni pidama ja tulesid vahetama.

Ei saa öelda, et raha kasutati ebaotstarbekalt, sest raudtee sai korda ja kiiremaks. Aga mida said nood vaesed inimesed, kes vastutasid raudteetööde eest, teha selleks, et kuskil keegi teine neid ei blokiks? Avaliku, aga ka eraraha kasutamine on täis selliseid vastuolusid – kusagil tekib uus pudelikael, mis tuleb lahendada.

Otsese raharaiskamise kohta meenub kaks aastat tagasi näide, kui riik X oli ehitanud veetorne, aga selgus, et vett sinna ei saa, mitte kunagi. See raha tuli tagasi maksta.

Miks te patuste riikide nimesid ei ütle?

Paljud küsivad seda. Aga sellepärast ei ütle, et me auditeerime juhuslikku valikut. Makseid tehakse kümneid ja sadu tuhandeid, meie auditeerime neist üle tuhande. Me ei satu igale poole. Ma saan oma metoodika alusel öelda ainult seda, et kogu eelarvest kasutati ebaotstarbekalt nii- või naapalju.

Vanasti olite isamaaliitlane. Kas Luksemburgis elamine on teie maailmavaadet kosmopoliitsemaks muutnud?

See küsimus jätab mulje, nagu kuuluks Isamaaliitu rahvuslased, kellel suur pilt puudub – mina nii ei arva. Jah, ma kuulusin Isamaaliitu ja lahkusin seepärast, et liikmesuse peatamine ei ole meil õiguslikult nii selgelt reguleeritud, et ma oleksin võinud minna Euroopa Parlamendi ette ja öelda, et mul ei ole poliitilist tegevust. Mul oli lihtsam ja selgem astuda parteist välja. Küll aga ei arva ma, et mu maailmavaade oleks seepärast muutunud.

Muutunud on see, et kui töötad iga päev inimestega 27 riigist, siis näed, et inimeste vahel on teatud erinevused. Just mõttemaailmad on üksteisest palju erinevamad, sest ühine taustruum, mis Eestis töötades on, seal puudub. Selle loomise nimel tuleb iga päev tööd teha, et meist aru saadaks.

Võib-olla pole see oluline, mida arvab kreeklasest kontrollikoja liige eestlaste suhtumisest venelastesse, aga võib-olla on abiks, kui talle on seda selgitatud, sest ta on oma riigis ikkagi oluline tegelane.

Seda jagan nüüd kindlasti paremini, miks ja kui suured on Euroopas erinevused.

Kuidas te end Eestist kaugel Eesti asjadega kursis hoiate?

Ega ma väga spetsiifilistes küsimustes taha enam sõna võtta, sest ma ei tea detaile, ma ei suhtle igapäevaselt Eesti ametnike ega poliitikutega. Viimase paari aastaga, kui tasuta internetiajakirjandus on läinud kerglasemaks ja muu netimeedia kulukamaks, olen vahel avastanud, et olen maha maganud mõne asja, mida Eestis olles oleksin kindlasti märganud, kuigi vaatan ka Luksemburgis «AKd».

On teie infoväli Euroopa või Eesti oma?

Jälgin iga päev Eesti infot, Luksemburgi uudiseid küll mitte. Mingil määral kuulan iga päev Prantsuse raadiot, sest kohalik raadio on letseburgikeelne, mida ma ei oska. Kindlasti ei tunne ma ennast Luksemburgi elu osana ega tunne end seal nii kodus nagu Eestis. Selles mõttes olen juurtetu ja pidetu olend.

Kas väldite uute juurte teket?

Ei, ma ei väldi, aga aega pole. Mul on töös rohkem vaja prantsuse keelt. Olen alustanud saksa keele õpinguid. Mul on võimalik minna ka tasuta letseburgi keele kursustele nagu kõigil, kes on Luksemburgi residendid, aga mul ei ole selleks aega.

Ja kuna ma ei ole ka väga väljaskäija, siis ei teki mul kohalikke kontakte. Ma ei käi isegi spordiklubides, vaid jooksen metsa all – aga koos töökaaslastega, kes on samasugused europiidid. Arvan, et vähene side kohaliku eluga on isegi puue, seda sidet võiks rohkem olla, aga pere ja töö nõuavad oma.

Kas Luksemburg on võtnud teid paremini omaks, kui Eesti võtaks võõraid?

Luksemburgil on täitsa ükskõik, mida mina temast arvan ja mida ma seal teen. Luksemburgi riigis on palju inimesi, kes käivad tööl piiri taga või on sinna lennanud teistest riikidest. Sealsed inimesed on sellega harjunud ega tee sellest numbrit.

Kui palju käite Luxembourgis läbi teiste eestlastega?

Meil on Luksemburgi eesti seltsi mudilaskoor ja väikelaste lauluring. Seda kaudu suhtlen osa Luxembourgi eestlastega. Lisaks on noored ja lastetud, kes käivad koos väljas või geopeitust mängimas, korraldavad veiniretki... Meid on seal 350 piires.

Mis seal töötavatest mujalt pärit inimestest tavaliselt saab?

Olen märganud, et teistest riikidest pärit kolleegid, kes jõuavad pensioniikka, ütlevad tavaliselt oma hüvastijätukõnes, et on siin töötanud 30 või 40 aastat ja lähevad nüüd ära koju, et hoolitseda vanade vanemate eest, tegelda oma hobidega, või siis minnakse laste juurde. Mõned on muutunud ka kohalikuks ja jäävad Luksemburgi pensionipõlve pidama. Aga ma ei saa öelda, et see seltskond, kes on seal 30–40 aastat töötanud, on oma rahvuse ära kaotanud.

Kui palju teil lapsi on?

Neli. Kaks on juba täiskasvanud, nemad elavad Eestis. Väiksed poisid on kuuene ja kahene. Nemad on minuga kaasas.

Kes nemad on?
Eestlased. Nad on väga uhked sinimustvalget lehvitama, kui vähegi võimalus tekib. Vanem poiss tuleb mudilaskooriga suvel Tallinna laulupeole. Kaheaastane laulab väga hästi eesti hällilaule, ta on käinud titade lauluringis.

Loomulikult räägib mu kuueaastane poeg prantsuse keelt, nii et kui läheme Prantsusmaale mägedesse suusatama ja ta ütleb sealsetele poistele, et ta ei ole prantslane, siis nemad ütlevad vastu, et loomulikult oled prantslane, ära ürita end tähtsaks teha, et sa eestlane oled.

Ta käib euroopa eelkoolis, kus esimene tund on küll eesti keel, aga edasi läheb ta prantsuskeelsesse sektsiooni. Selliseid nimetatakse swals – students without language section.

Kui oled swals, siis kõik teavad, kellest räägid – neist, kel pole koolis oma keelesektsiooni.

Kas poisid tulevad Eestisse põnevusega ja ära lähevad nukrusega?

Pigem küll nii. Sest suurem õde ja vend on siin. Ja Eestis on mul nende jaoks ikkagi rohkem aega. Igal juhul neile siin meeldib.

Kuidas teil pingelise töö kõrvalt laste jaoks üldse aega jätkub?

Minu eluraskused jäävad minu teada. (Naerab) Mu elukaaslane on minuga Luksemburgis koos ja kodune. Temata oleks väga raske. Loomulikult saaks palgata välist tööjõudu, aga see pole ikkagi see.

Nii et teil pole teenijaid ega koduõpetajaid?

Ei. Ja mulle meeldib süüa teha.

Iga päev?

On päevi, kus ma ei tee üldse süüa. Väga palju töist suhtlemist on Brüsselis. Kui sõidad hommikul kell viis välja ja tuled õhtul kell kümme autoga tagasi, siis ei jõua.

Millega see sõit käib?

Autoga. Autojuht juhib. Mul ei ole igapäevasõitudeks juhti, aga kui on vaja kusagile minna, siis saan juhi võtta. Kui pean üheksaks kohal olema, pean pool kuus Luxembourgist minema hakkama, et olla pool kaheksa Brüsseli taga järjekorras ja oodata oma sissepääsu. Seal võib linnapiirist linna poolteist tundi võtta.


Mida autos teete?
Loen, loen, loen. Alati on pabereid, mida lugeda. Kohtumised tuleb ette valmistada, taustainformatsiooni tuleb lugeda. Kõige hullem päev oli selline, kus mul oli Euroopa Parlamendis kolm erineval teemal sõnavõttu. See ei ole väga lihtne. Samas on hea tunne, kui tööpäev on lõpuks seljataga ja kõik on hästi läinud. See on sama tunne, kui oled raske trenni ära teinud.

Pabistate ka enne oma ettekandeid?

Ma ei saa öelda, et seisan Euroopa Parlamendi ees ja ükski närv ei liigu. Ikka liigub. Lavanärv ei tohigi ära kaduda. See on oluline, et suudaksid olla ergas, sõnastada oma mõtteid täpselt ja lühidalt, mitte mitmemõtteliselt.

Kui palju te palka saate?

Pean mõtlema... See on aastatega natuke tõusnud... Saadan palgatõendi selle kohta.
(Saadabki. Palk on koos maksudega 19 840 eurot, sellest läheb maksudeks 4703, ravikindlustuseks 337 ja tööõnnetuskindlustuseks 20 eurot. Summale lisanduvad lastetoetused.)

Mida te selle rahaga peale hakkate?

Inimese elu on pikk ja mõnikord võib väga kasuks tulla, kui oled sõltumatu ja saad vabalt otsustada, mida edasi teed. Lapsi on mul ka palju, teatud vastutus tuleneb siit. Väike hoius ei tee paha.

Jooksmisega ka veel tegelete?

Jooksen küll, aga tervet maratoni pole enam jooksnud. Poolmaratoni olen kaks korda jooksnud väga aeglaselt. See ei ole mu eesmärk, et kiiresti joosta, küll aga, et joosta nädalas vähemalt 30 km, et pea töötaks. Kui üldse midagi ei tee, lähed loiuks.

Mis võiks saada aastal 2016, kui te ametiaeg läbi saab?

Ma ei ole suurem asi karjääriplaneerija. Ma tõesti ei tea, mis saab. Olen püüdnud alati seda, mida parajasti teen, teha hästi, mitte teha midagi mingi kaugema eesmärgi nimel.

Ärimees Rein Kilk ütles kunagi, et teist võiks saada hea peaminister, ja teie õppejõud Toivo Maimets on öelnud, et teist võiks saada Tartu Ülikooli rektor. Oleksite huvitatud?

Viimase jaoks ei ole mul kvalifikatsiooni. Mul on ainult magistrikraad. Poliitika on väga põnev, aga vastutus ja osa endast, mis tuleb anda, on hästi suur. Mul on natuke kurb näha, kui vähe seda avalikkuses tunnustatakse. Seetõttu ei ole ma kindel, et poliitika on minu tee.

CV
Kersti Kaljulaid (41)

Euroopa Liidu raha korrakohast haldamist kontrolliva Euroopa Kontrollikoja liige maist 2004

Sündinud 30. detsembril 1969 Tartus

Tallinna 44. keskkooli vilistlane
1992 Tartu Ülikool, kõrgharidus bioloogias
2001 Tartu Ülikool, kutsemagistri kraadi (MBA) ärijuhtimises

1994–1997 Eesti Telefon, telefonikeskjaamade müügijuht
1997–1998 Hoiupanga Investeeringute AS, projektijuht
1998–1999 Hansapank Markets, investeerimispanganduse osakonna projektijuht
1999–2002 peaminister Mart Laari majandusnõunik
2001–2004 Eesti Geenivaramu nõukogus valitsuse esindaja
2002 veebruarist Iru elektrijaama juhtimisarvestuse osakonna juhataja, sama aasta septembrist direktor
2004–... Euroopa Kontrollikoja liige

Isamaaliidu liige 2001–2004
2002–2004 Kuku raadio saate «Keskpäevatund» saatejuhte
Eesti Euroopa Liikumise nõukogu valis ta aasta eurooplaseks 2009

Eesti maratonijooksu edetabelis 2007. aastal 11. (3:52.53) ja 2008. aastal 23. (3:55.56)

Elukaaslane parajasti kodune
Kolm poega (18, 6, 2) ja tütar (22)

Arvamus

Kristina Märtin
sõbranna, Eesti Filmi Sihtasutuse tootmisassistent

Kui ma eelmise nädala reedel Kersti juurde jõudsin, oli vormiroog just ahjust välja tulnud, magus kringel oli juba valmis ja soolane ootas ahju minekut. Kokkamisega samal ajal rääkis Kersti minuga maailma, Euroopa, Eesti ja asjadest ning laulis oma kõige väiksemale lapsele «Põdra maja», koos liigutustega muidugi!

Kersti on tõeline multitalent, teeb samaväärselt hästi tööd, süüa, poliitikat, kasvatab lapsi, on suurepärane sõber ja mentor. Mina olen tema jaoks ikka paras udupea, keda tuleb kantseldada.

Näiteks kord ta õpetas, et iga inimene on võimeline vähemalt kümme protsenti oma palgast säästma, et tema säästis nooremteaduri palgast pesumasin Vjatka raha. Ja kooli ajal teenis ta taskuraha lapsehoidmisega, ja kui siis kohalikku poodi Fantat toodi, sai tema terve kelgutäie osta, sest tal olid säästud. Ja et kui süüa ainult ühepajatoitu, saab ülejäänud raha eest osta palju plombiiri. Selliseid nippe on tal lõputult!

Aga on üks asi, mida ma jagan temast paremini – filminäitlejad! Kersti jaoks pole vahet, kas Brad Pitt või George Clooney…