Igas kontoris on teatud trobikond laiskvorste, kes tegelevad eimillegagi ega väsi iial kurtmast, kuivõrd stressis nad on.
Oh seda metsikut stressi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA eriüksuslased, kes ööpimeduse katte all Osama bin Ladeni pelgupaika tungisid, saavad iga päev stressi söögi alla ja söögi peale. Millega võrreldes võivad tööst tekkivate pingete mõõtmised üsna napakad tunduda.
Erinevatele inimestele istuvad erinevad stressitasemed.
Mõni katkub juuksekarvu peast välja, kui talle liiga palju teha antakse. Teine läheb rahutuks, kui teda piisavalt proovile ei panda.
On tegevjuhte, kes vastutavad tuhandete töötajate eest ja saadavad oma päevi õhtusse rõõmsalt ümisedes.
Samal ajal muretseb väliselt õnnelik tennisetreener lõpmatuseni selle pärast, mida homne toob ja mis elust üldse saab.
Hiljutine Harrise kolledži tellitud ülevaade pajatab meile teada-tuntud loo.
Ligi 80 protsenti ameeriklastest väidab end töö juures vähemalt ühe asja pärast stressis olevat. Peamised põhjused on liiga pisikesed palganumbrid ja igapäevane tööle sõitmine.
Samas: vaid iga kümnes jänki pidas peamiseks stressifaktoriks kartust vallandatud saada. Ning üksnes 5 protsenti oli neid, kelle peamine peavaluallikas on boss.
Kas USA ülemused on liiga õrnakesed?
Ja kuigi tööga seotud stress on oma olemuselt üks hägune teadusharu, ei väida keegi, et temast tegevjuhtidele kasu poleks.
Sest loendamatu hulk uuringuid kinnitab, kui pahasti mõjub tööpaigas valitsev pinge produktiivsusele, loovusele, kaadri voolavusele, ohutusele jne, andes lõpuks hoobi ka kasumile ja toodangule.
Ning stress – tõeline või kujuteldav – ilmutab end füüsilisel ja kulukal kujul.
Nii näiteks näitas 1991. aastal läbi viidud ajalooline 3000 lennutöötaja peal teostatud uuring, et õnnetutel inimestel tuvastatakse kolm korda tõenäolisemalt seljavigastusi.
Ka pole uuringud päris kahjutud.
Reklaamijad viitavad sageli kahtlase väärtusega stressiuuringutele, et toodete vastu huvi üles kloppida. Ametiühingud ei väsi aga tsiteerimast andmeid, nõudes töötajaile paremat palka ja tingimusi.
Kuid iga viienda töötaja kohta, kes väidetavalt stressi tõttu lahkus (Integra Survey, 2000) ja nende 25 protsendi kohta, kes end «sageli või väga läbipõlenuna» tunnevad (NIOSH, 1999), on ju need ülejäänud tegelased.
Õnnelikud on enamuses ja see on imeline.
Copyright The Financial Times Limited 2011.