Kohalik kütusevaru võimaldab poolteist kuud tavalist elu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Enok hoiab silma peal arenenud riikide kütusevarul.
Priit Enok hoiab silma peal arenenud riikide kütusevarul. Foto: Urmas Luik

Euroopa Liidu liikmesriikide, Iisraeli, Jaapani, Korea, Šveitsi ja USA kütusevaru agentuuride ühendus ACOMES valis Dublinis aastakoosolekul organisatsiooni uueks esimeheks AS Eesti Vedelkütusevaru Agentuuri (OSPA) juhataja Priit Enoki. Ajakirjanduses nimetati teda kohe demokraatia kütusevarude valvuriks.

Eestlase valimine sellisele ametikohale on märk usaldusest, kuid tähendab Eestile samuti olulise vastutuse võtmist.

Peale selle on vändralane Priit Enok olnud Vändra alevivolikogu esimees ja kuulub Põhja-Pärnumaa vallavolikokku.

Mida uus amet endast kujutab?

Igal arenenud riigil peab olema vähemalt 90 päeva kütusevaru

See roll on paljuski auamet. Kõigil arenenud riikide ühendusse OECD kuuluvatel maadel on kohustus hoida oma kütusevarusid. Eestil tekkis selline kohustus Euroopa Liiduga ühinedes. Igal arenenud riigil peab olema vähemalt 90 päeva kütusevaru. Kui praegu tekiks olukord, kus tavatarned katkevad, näiteks meri on paksus jääs, peaks iga riik kolm kuud oma varudega toime tulema. Eestil on selline varu olemas: meil on vedelkütusevaru agentuur OSPA, mis selle eest hoolitseb.

Samasugused agentuurid on kõigil riikidel, millel on kohustus kütusevaru hoida. Valdav osa neist agentuuridest kuulub katusorganisatsiooni ACOMES.

Meile antud uus roll tähendab, et septembrist on Eesti agentuur ACOMESi eesistuja, sekretariaat või president, kuidas kellelegi paremini sobib.

Mida see Eestile tähendab?

See on koordineeriv ülesanne. Millalgi peab olema eestkõneleja. Tehnilise poole pealt tähendab see, et tuleb hoolitseda aastakonverentsi ja väiksemate kooskäimiste korraldamise ning ühiste otsuste projektide väljatöötamise eest. Vahel on olukord, kus tuleb rääkida ühel häälel, kujundada ühine seisukoht.

Kui valdav osa liikmetest kuulub Euroopa Liitu ja meil on palju ühist, on niisama olulised liikmed USA või Jaapan, Lõuna-Korea. Nad on maailma ühed suuremad naftatoodete tarbijad ja kõige suuremad naftavarude hoidjad. Tuleb arvestada nende algatusi, ideid, probleeme ja vajadusi.

Olen siin nalja visanud, et see kõik meenutab natuke volikogu juhtimist.

Kas see organisatsioon saab toimida survegrupina? Näiteks mõjutada naftat tootvate riikide ühendust OPEC?

OPECi vastand on rahvusvaheline energiaagentuur (IEA). IEA kutsuti ellu 1970. aastate naftakriisi ajal. OPEC hakkas tol ajal oma liidrirolli välja mängima ja IEA asutati vastukaaluks.

Meie agentuuridena oleme kaasarääkijad suhetes ministeeriumidega. Agentuurid ei pruugi olla avalik-õiguslikud, vaid näiteks nafta importijate asutatud – see sõltub riikide elukorraldusest. Teinekord ongi vaja diskuteerida oma ministeeriumidega.

Meil on vaja võtta seisukoht Euroopa Komisjoni algatuste suhtes ja siin ongi koht, kus püüame ühel häälel rääkida. Konkreetne näide on miinimumvarude direktiiv, mille uuendamine on töös ja sellega seoses on meil välja töötatud ühisdokument dialoogiks Euroopa Komisjoniga. Kas see on just surve, aga koos tegutsedes oleme tõhusamad kui iga riik üksinda.

Kui tihti tuleb selle töö asjus Eestist ära käia?

Sekretariaat tuli tegelikult Eestisse, meie agentuur võttis ülesande üle. Eelmised kuus aastat vedas seda Iiri agentuur NORA ja veel varem šveitslased seitse aastat – nii see külakorda käib.

Realiikmena tähendas üritustel kohal käimine lähetust kolmel korral aastas. Nüüd tuleb kas ise minna või delegatsioon vastu võtta kuus korda aastas. Õnneks pole see koormus liiga suur.

Kas Eesti on oma eesistumise ajaks seadnud mingid eesmärgid?

Kõige konkreetsem ongi ELi direktiivi uuendamine. Nagu Euroopa Komisjoni puhul ikka võtavad asjad hirmus palju aega. Tahame kiirendada heade ettepanekute kiiremat elluviimist.

Üldisemalt on eesmärk huve ühtlustada, et üheskoos rääkida. Usinalt tuleb tegelda energiajulgeolekuga laiemas plaanis.

Kujutame olukorda, kus diiselkütus ja bensiin on kenasti olemas, need on vaja turule saada ja siis toimub üleüldine elektrikatkestus. Kuidas olla valmis selliste kriiside lahendamiseks? See on uus ja konkreetne ülesanne järgmise aasta tööplaanis.

Kas mäletan õigesti, et Eesti ei hoiagi oma vedelkütuse varu siin, vaid muudes riikides?

Umbes pool on Eestis, teine pool Rootsis ja Soomes. Me pole selles mõttes mingi erand. Eestis on hoiul väike kogus Ühendkuningriigi ja Itaalia varu. Kaks viimast aastat on Läti varu olnud suures osas Eestis. See on tavaline praktika.

Meil on üsna suur kütusevaru Haminas, tehniliselt on selle koguse Haminast Muugale laevatamine kolme päeva küsimus. Pigem on probleem selles, kas sadam on valmis vastu võtma, kas jagub küllalt mahuteid. Kõik see on tehtav.

Meie territooriumil on hoiul 45 päeva varu. Kujutame ette olukorda, kus 45 päeva jooksul diisel ega bensiin ei jõua riiki – see oleks väga raske olukord, kuid hüpoteetiline.

Sõjaolukorras võib välismaa varude Eestisse toomine osutuda võimatuks, mis siis saab?

Meie definitsiooni järgi on see varu, mida agentuur hoiab, tsiviilotstarbeks. Sõjalise konflikti korral asuksid tegutsema ja reegleid kehtestama hoopis muud mehed.

Viimane näide, kui varusid kasutusele võeti, pärineb Liibüa kodusõja algusest, mil sealne naftatootmine kukkus. Hinnad hakkasid tõusma, tehti ühisotsus ja võimaldati varudel turule jõuda. Eesti siseturul polnud siis mingit tõrget.

Meie võimalus oli leevendada globaalset kriisi sellega, et teatud osa Rootsis asuvast varust oleksime käibesse suunanud. Olukorrad on erinevad ja lahendused samuti.

Mõistagi oleksime õnnelikumad, kui kogu varu paikneks Eestis. Tehniliselt oleme erinevalt paljudest riikidest unikaalses olukorras, sest mahuteid on Eestis küll ja rohkem. Kui need kõik oleksid kütust täis, saaks Eesti riik end aasta ja rohkemgi neist mahutitest varustada. Paljudel riikidel sellist luksust pole. Meil on Muuga, Paldiski, Sillamäe.

Aeg-ajalt tuleb kütusevaru tuulutada – see ei säili ju lõpmatult.

Meil on Eestis 45 päeva varu, sellest mingit osa roteerime ehk värskendame. Millalgi võiksime umbes kuuks ajaks ülejäänud importijad kõrvale jätta ja anda turule ainult Eesti varu. See aga pole eesmärk. Jagame tootjate ja importijatega ühiseid eesmärke. On džentelmenide kokkuleppeid.

Üks osa Eesti varust on Turus ja Haminas, üks suuri importijaid on Neste, mille kütus tuleb Porvoo rafineerimistehasest laevadega Eestisse. Lossitakse Muugal ja suunatakse Eesti siseturule.

Kui merel tekib tõrge, ei saa Neste varusid tuua, aga oletame, et firmal on Eestis mingi varu ja tehakse kokkulepe, et meie võtame nende tünni Eestis kasutusele ja nemad meie oma Turus ning laevatamine jääb vahepealt ära.

Nii et muret ei ole? Bensiinitalonge ei tule?

Jah, võib rahulikult magada. Eestis on poolteise kuu varu, mis tähendab, et selle aja kestel võiksime jätkata elu nii, nagu midagi poleks juhtunud. Inimesed ei peaks isegi paanikasse sattuma.

USAs juhtus hiljutiste orkaanide ajal nii, et osa rafineerimistehaseid jäi seisma, reservid tehti kättesaadavaks, kuid paanikamüügid algasid sellegipoolest sisemaalgi, kus polnud ärevuseks mingit põhjust. Inimese olemus on selline. Eestis on küllaldane varu ja muretsemiseks ei leidu põhjust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles