Eesti suurim tööstusfirma: riik kaotab palju raha kui me võõrtööjõudu sisse ei luba

Eesti suurima erakapitalile kuuluva tööstuskontserni BLRT tootmistsehh Koplis. Foto: Eero Vabamägi

Eesti jääb ilma suurtest projektidest ja kaotab palju raha, kui me ei luba riiki rohkem võõrtööjõudu, kirjutab Eesti suurima tööstusettevõte BLRT Grupp ASi personalidirektor Viktoria Goihinberg arvamusloos. 

Nüüdseks on möödunud enam kui kümme aastat ajast, mil Eesti tööturg puutus esmakordselt kokku uue probleemiga – kvalifitseeritud tööjõu nappus. Oleme üle elanud mitmeid kriise, millest tulime välja, suurendades tootmisvõimekust ja tõhusust. Kummatigi on olukord tööturul vaid hullemaks läinud.

Esiotsa saime tasakaalu hoida siserände arvelt, kui ühest Eesti piirkonnast tööotsinguil liikvele läinud inimesed aitasid kompenseerida teise piirkonna ettevõtjate tööjõuvajadust. Praegu võime väita, et välisturgude, eeskätt Soome tööturu köitvuse ja läheduse tõttu on see end ammendanud. Kõrgkvalifitseeritud keevitajate, arvprogrammjuhtimisega tööpinkide operaatorite, inseneride, IT-spetsialistide defitsiit annab endast märku nii Ida-Virumaal, Valgamaal, Tartus kui Tallinnas.

Me saaksime seda leevendada kui me lihtsustaks kolmandatest riikidest pärit kvalifitseeritud spetsialistide ja oskustööliste sisenemist Eesti tööturule. Ainuke asi, mis täna segab ettevõtjatel seda võimalust täiel määral kasutamast, on sisserände piirarv.

BLRT Grupil on tütarettevõtted seitsmes riigis, sealhulgas Lätis, Leedus ja Poolas. Olles neis riikides pikki aastaid edukalt tegutsenud, võime kinnitada, et kvoodi puudumine neis riikides mitte ainult ei lihtsusta värbamist, vaid vähendab ka pahausksete vahendajate võimalust alusetult rikastuda. Eesti kaotab konkurentsis nii Lätile kui Leedule, sest ta on enese sellistest eelistest ilma jätnud. Just seepärast saavad paljud suurprojektid teoks meie Leedu ettevõtetes.

Ka teised riigid on hoogustamas oma jõupingutusi võitluses kvalifitseeritud tööjõu pärast. Näiteks Poola on rakendanud mitmeid meetmeid, mis on oluliselt hõlbustanud tööturule pääsemist kolmandate riikide kodanikel, kes on viisavaba režiimi raames ületanud riigipiiri. Seega on Poola oma konkurentsieeliseid suurendanud.

Kahjuks on üldine suhtumine kolmandatest riikidest pärit töötajatesse valdavalt negatiivne. Nad seostuvad Eesti elanikele eelkõige madala haridustasemega inimestega, kes võtavad kohalikelt töö. Kuid see pole kaugeltki nii.

Täna on kolmandate riikide töötajad enamasti haritud inimesed, kel on nii head kutseoskused kui ka töökogemus, mida pahatihti napib meie tööturul. Vähesed mõtlevad raisatud või kasutamata võimalustele: kui palju jäi Eestil raha saamata nurjunud projektide ja plaanide tõttu, sest asjakohaseid spetsialiste polnud kusagilt võtta.

Tööjõukvoot on iga tänapäevase riigi konkurentsivõimet pärssiv igand. Sisserände piirarv jõustati pea kakskümmend viis aastat tagasi ning seda pole kvoodi kehtestamisest alates reformitud, kuigi nii poliit- kui ka majandusmaastik on selle aja jooksul tundmatuseni muutunud.

Tihedas konkurentsis kvalifitseeritud tööjõu pärast loovutab Eesti jõus oleva seaduse tõttu oma positsioone, samal ajal kui lähinaabrid – Läti, Leedu ja Poola – on tegemas samme, mis suurendavad veelgi nende konkurentsivõimet ja tugevdavad nende positsiooni turgudel.