Millal on kõrge hind ebaseaduslikult kõrge?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/24/7245741t1h2201.jpg)
Turgu valitsevad ettevõtjad peavad oma äritegevuses arvestama konkurentsiõiguse arvukaid kohustusi. Üks neist on keeld kehtestada ebaõiglasi ostu- või müügihindu.
Hiljutine Euroopa Kohtu lahend, mis puudutas Läti Autorite Ühingu tegevust, selgitab, millal on kõrge hind ebaseaduslikult kõrge.
Konkurentsiõiguse keeld turgu valitsevatele ettevõtjatele kehtestada ebamõistlikult kõrgeid hindu paneb ettevõtjad keerulisse olukorda. Mõistetavalt on iga ettevõtte eesmärk võimalikult suur kasumlikkus ja korraliku omanikutulu teenimine – selles ei ole turgu valitsevad ettevõtted mingil juhul erand. Küll aga peavad viimased oma hindade kujundamisel hoolikalt järgima, et hinnad oleksid sisuliselt põhjendatud. Samuti peavad nad olema valmis neid põhjendusi Konkurentsiametiga jagama.
Enne veel, kui hakata maapõhja needma konkurentsiõiguse reegleid, mis ei lase ettevõtjatel vaba turumajanduse loogika järgi tegutseda, tuleb siiski meeles pidada, et hinna järelevalve ja eeskirjad on mõeldud eeskätt turgude jaoks, kus tarbija on äärmiselt nõrgas positsioonis. Näiteks on selline kontroll vajalik laialt levinud haigusega võitlemiseks vajaliku ravimi puhul, mis on kaitstud patendiga ja mida turustab ainult üks ettevõtte. Nii saab vajaduse korral piirata tarbija sundolukorra kuritarvitamist. Loomulikult ei tähenda see, et ettevõttel oleks keelatud kasumit teenida, kuid kasum peaks jääma mõistlikkuse piiridesse.
Millised need mõistlikkuse piirid on ja kuidas neid leida, selgitaski Euroopa Kohus oma hiljutises lahendis. Euroopa Kohtul paluti anda hinnang olukorrale, kus Läti Autorite Ühingu kehtestatud hinnad olid teatud kaubanduspindade puhul kaks-kolm korda kõrgemad kui Eestis ja Leedus ning 50–100% kõrgemad kui 20 ülejäänud liikmesriigi keskmine hinnatase. Euroopa Kohus ütles oma lahendis selgelt välja järgnevad olulised põhimõtted.
Võrrelda tuleb võrreldavat. Puudub üks kindel meetod, kuidas ebamõistlikku hinda tuvastada, kuid võrdlus teiste riikidega võib olla sobilik meetod juhul, kui võrdlusriigid on valitud objektiivsete, asjakohaste ja kontrollitavate kriteeriumide põhjal ning kui võrdluste alus on ühetaoline.
Kohaldada tuleb ostujõupariteedi indeksit. Kui valitud on võrdlusmeetod, tuleb võrdluse tulemusi igal juhul korrigeerida, et tasandada riikide ostujõu erinevused.
Miinimumlävendit pole olemas. Ebamõistlikult kõrge hinna analüüsi puhul on iga ettevõte, turg ja kaasus erinevad. Seepärast ei ole võimalik kehtestada lävendit, mis oleks üheselt alati kohaldatav, et tuvastada turu kuritarvitus liiga kõrge hinna kaudu.
Ebamõistlikult kõrge hind on märkimisväärselt kõrgem ja ajaliselt kestev. Turu kuritarvitamisega võib olla tegu ainult juhul, kui hinnaerinevus võrdlusriikidega on märkimisväärne ja märkimisväärne vahe on ajas kestev.
Ettevõtjal peab olema võimalus hinda kaitsta. Kui tuvastatud on märkimisväärne ja kestev hinnaerinevus, peab ettevõtjal olema võimalik objektiivsete kriteeriumitega põhjendada, miks kõrgem hind on vajalik. Selliseks põhjenduseks võib olla näiteks teatud riigi õigusaktidest tulenev erisus.
Nagu öeldud, pole ettevõtjate olukord kerge. Kuigi Euroopa Kohus annab neile oma lahenditega tööriistu, mida kasutada hindade kujundamisel, et seadusega mitte pahuksisse minna, on õiguskindlusest selles vallas asi kaugel.
Praktika kulgeb üha rohkem sisulise majandusliku analüüsi poole, mida teostatakse küll määratletavas õigusraamistikus, kuid mille sisu vajab alati ja iga kaasuse puhul personaalset lähenemist. Igal juhul peaksid turgu valitsevad ettevõtjad tegema selle raske töö ära ennetavalt. Nii on neil olukorras, kus Konkurentsiamet uksele koputab, läbimõeldud põhjendused juba varnast võtta.