Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Peep Petersoni sõnul kohtlevad rahvusvaheliste ettevõtete filiaalid oma Ida-Euroopa töötajaid palju halvemini kui kodumaal. Paljuski on selle taga ametiühingute nõrkus.
Ametiühingute juht: see, kuidas Eestis töötajaid koheldakse, ei tuleks Läänes kõne allagi (14)
19. oktoober 2017, 14:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses Rakvere lihatööstuse tapamajas streikinud töötajate vallandamisega uuris Postimees Peep Petersonilt, kas selline praktika oleks mõeldav ka sama ettevõtte emafirmas, milline on üldine suhtumine Ida-Euroopa tööturgu ja milline on Eesti ametiühingute praegune olukord.
Kuidas käituks Rakvere lihatööstuse emafirma samas olukorras Soomes? Ma eeldan, et mitte sugugi samamoodi.
Enamikul Skandinaavia firmadel on spetsiaalne koodeks, mille järgi nad teatud olukordades käituma peavad. Selliseid koodeksid ei eksisteeri aga mitte sugugi selle pärast, et tööandjad on nad nii kirjutanud. Need kehtivad ainult jõu tasakaalu tingimustes, ehk siis tänu tugevatele ametiühingutele. Kui see tasakaal nihkub paigast, siis lõpetavad tööandjad ka nende austamise.
Meil on siin headeks näideteks Nordea ja HK Scan. Tegelikult on neid veelgi ja see näitab, et kohe, kui tööandja sattub sellisesse keskkonda, kus seda tasakaalu ei ole, siis lendavad ka kõik põhimõtted vastu taevast. Tegelikult on ka Soomes ja ülejäänud Skandinaavias nii, et ametiühingud peavad ennast pidevalt kehtestama, et seda tasakaalu säilitada.
Kui problemaatiliseks peate mentaliteeti, et Ida-Euroopa riikides võib oma töötajaid halvemini kohelda?
Meil on sellisteks asjadeks Brüsselis isegi vastav instituut olemas, kes teeb sellel alal uuringuid ja neil on kohe hea näide võtta: Volkswagen valmistab täpselt samasugust toodangut Saksamaa tehastes ja Poola tehastes. Toodangu hind on sama. Tööviljakus on küll Ida-Euroopas natukene madalam, aga seda peamiselt kehvemate tööprotsesside pärast. Samas on Poola töötajate palk juba kolm korda väiksem.
See on üks näide, mille vastu hakatakse nüüd Euroopas võitlema. Eile rääkisin sellest ka Donald Tuskile, Junkerile ja teistele komisjoni esindajatele. See on tegelikult tõsine teema - siin ei ole küsimus mitte selles, et need inimesed ei toodaks või ei saa palka maksta, vaid mentaliteedis.
Oskate äkki tuua sarnaseid näiteid ka Eestist?
Võtame näiteks Nordea juhtumi. Emamaa tööturgudel ei tuleks kõne allagi, et tööandja lihtsalt kategooriliselt keeldub töötajatega kollektiivlepingu sõlmimisest. See lihtsalt ei oleks mõeldav. Samas ei ole Eestis sama firma juhtidel mitte mingit probleemi öelda seda avalikult ja otse ajalehele.
Isegi kui Rootsi emafirma omanikud käsiks neil seda teha, siis nad lihtsalt ei teeks seda ikkagi. Samas väidavad nad, et emafirma ei käsi ka. Lõpuks on asi kinni lihtsalt juhtkonna suhtumises. Ühinemisõiguste ja töötingimuste läbi arutamisel puudub igasugune demokraatia.
Kui palju olete Eestis puutunud kokku ähvardustega, et kui ettevõttes luuakse ametiühing, siis hakatakse selle eestvedajaid vallandama?
Aeg-ajalt ikka tuleb. Siin on tegelikult kahe sorti suhtumist. Esimese juhul öeldakse kohe näkku, et lendate päevapealt. Teisel juhul antakse natukene kaudsem, aga selge signaal, et ametiühinguga liitumine on väga mitte soovitatav.
Meil on selles suhtes tekkinud muidugi teatud soomuskiht ja me ei võta seda tõsiselt. Meil on omad meetodid ja taktikad selliste ähvardustega tegelemiseks. Lõpuks kannab asi ikka enamasti vilja - ametiühingud ikka tekivad ja tööandjal ei õnnestu oma kurje plaane ellu viia.
Kuidas suhtub üks keskmine Eesti tööandja ametiühingutesse?
See varieerub. Leidub ka valgustatud tööandjaid, kes näevad ametiühingute positiivseid külgi, selliseid ettevõtteid ikka on. Keskmine tööandja on aga ebakindel - tal on ettekujutus ametiühingust, kui sellisest totaalsest võimumasinast, mis võtab temalt võimalused oma ettevõtet juhtida. Sellisel juhul on ta lihtsalt igaks juhuks agressiivne, sest ei oska muud moodi reageerida. Sellised tööandjad on paraku ülekaalus.
Kas Eesti ametiühingud on teie meelest viimastel aastatel pigem tugevnenud või pole selles vallas arengut olnud?
Aus vastus on nii ja naa. Mulle tundub, et tugevad saavad tugevamaks ja nõrgemad jäävad nõrgemaks. Oleme laienenud uutesse sektoritesse ja see on tugevuse märk, kuid ametiühingute koguarv ei ole Eestis veel tõusma hakanud.