Andres Arrak: turumajandus ja isiklikud finantsid

Andres Arrak

FOTO: Peeter Langovits

Kuidas peaks käituma endast, oma lähedastest ja nende tulevikust hooliv indiviid, arutleb majandusteadlane Andres Arrak.

Käesoleva aasta märtsis korraldas suhtekorraldusfirma Hill & Knowlton eesti perede toimetuleku uuringu. Ajendiks asjaolu, et üha enam peresid ja üksikisikuid ei tule toime. Üle poolte peredest (57 protsenti) ei ole hoolitsenud selle eest, et nende lähedased ei satuks rahalistesse raskustesse, juhul kui nendega peaks juhtuma midagi, mis põhjustab sissetuleku pikaajalise vähenemise. Miks nad ei ole seda teinud? Vastavalt uuringule ei pidanud iga üheksas seda vajalikuks, iga kuues ei olnud sellele lihtsalt mõelnud ja iga neljas ei pidanud seda rahaliselt võimalikuks.

Samal ajal väitis Hill & Knowltoni uuringu käigus küsitletutest 40 protsenti, et neil on pikaajalisi varalisi kohustusi – igal viiendal on kodulaen, igal kümnendal autoliising, kaheksa protsenti oli võtnud tarbimislaenu ja 12 protsenti õppelaenu. Alla pooltel küsitletutest olid säästud (16 protsenti), kindlustus (21 protsenti) või väärtpabereid (üks protsent).

Sellist suhtumist («raha on kulutamiseks») on tõestanud ka hiljutised Swedbanki, Faktum&Ariko ning statistikaameti uuringud. Kahel kolmandikul eestimaalastel pole sääste, veidi alla poolte perede sissetulek ei kata kulusid ja iga kümnes kasutab rahanappusesse jäädes krediitkaarti. Suurem osa inimesi ei sea endale pikemaajalisi rahalisi eesmärke ja kõige levinum planeerimisperiood on üks kuu ehk palgapäevast palgapäevani.

Olen üsna veendunud, et viimane ja eestlaste jaoks esimene tõeline finants- ning majanduskriis tõestas ettevaatava finantsplaneerimise hädavajalikkust, seda nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Vaatleksime seekord lähemalt viimast. Head ajad on sellepärast halvad, et raha ja inimesed koonduvad valedesse kohtadesse ning hästi läheb ka neil, kes eriti nutikad ei ole. Majanduslangused on vajalikud selleks, et nad sõeluvad vähem nutikad nutikamatest välja ning loksutavad raha ja inimesed jälle õigetesse kohtadesse tagasi.

Odav laenuraha ajab rahva peast lolliks niikuinii, nii nagu ka odav viin ja kiirelt kasvav palk. Viimane on omakorda liiga väikese tööpuuduse tagajärg. Et igapäevane tarbimine ratsionaalsuse raamidest väljus, seda võib ju isegi mõista. Üha suurema diagonaaliga lametelekad, kommunikatsioonividinad ning üha kaugemad turismireisid muutusid käegakatsutavaks võimaluseks. Ja kuna liitintress ununes koolis õppimata (õpetamata), siis võis ju SMS-laenuga «ööklubis edasi šefata». Ent paradoksaalsel moel osutusid eestimaalased ebaratsionaalseks ka kõige olulisemates pikaajalistes rahalistes tehingutes. Ma pean silmas eluaseme ostmist ja oma pensioni kindlustamist.

Mõlemad otsused – kus su pere elab ja mis saab sinust vanuigi – on isikliku elu planeerimise seisukohalt ühed olulisemad. Mõlemat võib pidada ka investeeringuks. Otsus, millises kodus ma järgmised paarkümmend aastat elan, määrab ühelt poolt tulevase elukvaliteedi, ent teisalt ka minu pere finantsseisundi. Praeguseks on selge, et suur osa eestimaalasi ostis liiga kalli ja liiga ilusa maja (korteri) valesse kohta. See tähendab, langetas elutähtsa otsuse kõige ebamõistlikumal moel. Ühtlasi sidus ta end ülejõukäivate finantskohustustega pooleks teadlikuks eluks. Praegu on võimatu kolida väiksemasse ja odavamasse korterisse, kuna olemasoleva müügihind ei kata soetamiskulusid. Ei ole suur saladus, et laenu ametlike või mitteametlike käendajate ringi kuulusid kõige lähedasemad. Ämma vallandamise järel Kreenholmist on noor pere majanduslikult põlvili.

Sama mõtlematult käitus suur osa eestlasi oma pensionipõlve kindlustamisel. Meepurgi või sooja salli eest hüpati, pea ees, tundmatus kohas vette ehk siis seoti ennast pensionisambaga, mille juhtimis- või investeerimispõhimõtetest ei olnud kõige vähematki aimu. Minul on oma (LHV) teise pensionisambaga vedanud, kuigi viimane masu sõi koos inflatsiooniga ka sellest kolmandiku.
Ühe asjaga peab tänapäeva eestlane tahes või tahtmata harjuma – õrnroosa sotsialistlik stabiilsuseudu on asendunud turumajandusliku karmi volatiilsusega. Majandustsükkel on paratamatu ja valede majandusotsuste langetamise seisukohalt lausa hädavajalik. Sellega kohanemine võtab aega ja vitsad on valusad. Lisaks peab lastetu (või väheste lastega) linnainimene hakkama üha rohkem planeerima isikliku elu rahalist jätkusuutlikkust erinevatel eluperioodidel.

Vanasti ei olnud seda viimast eriti vaja. Enamik inimesi elas maal. Kolm-neli põlvkonda rassis päeval üheskoos põllul materiaalseid väärtusi tootes ja kogunes õhtul neid ühise söögilaua ümber manustama. Keskmine põlvkond pidas noori ja vanu ülal ning «tasuta» tööjõud oli omast käest võtta. Sõna «pension» ei tuntud. Iga pere(majapidamine) oli ühtlasi ettevõte ning finantsplaneerimise ja raamatupidamise oskused omandati koos emapiimaga.

Viimasel sajal aastal on inimesed linna kolinud, lapsed tegemata unustanud ja poest süüa ostma hakanud, kusjuures loodavad ikkagi veel riigi käest pensioni saada. Perede finants­uuringud on tõestanud, et probleemseimaks rühmaks on eeskätt keskmine linnatarbija. Selles artiklis ei tahaks püstitada küsimust laenatud tarbimisel baseeruva linnapere mudeli ja riigipensioni jätkusuutlikkusest üldisemalt. See on eraldi, pikem ja kurvem teema. Neoklassikaline majandusfilosoofia «rohkem-on-alati-parem» on nüüdseks pankrotti viinud või viimas üha uusi vananevaid riike (Jaapan, Kreeka, Portugal, Hispaania, Itaalia jt). Selle probleemi laiema tõdemuseni jõudmine võtab aga kindlasti veel aega. Nii nagu ka harjumuspäraseks saanud pere ja ühiskonnamudelite ümbermõtestamine.

Mida aga iga indiviid ja üksik pere kindlasti saab teha, on oma jooksvaid tulusid-kulusid arvestada ning tulevikku kindlustada. Nii nagu ettevõtlikkust tööturul on vaja finantsilist kirjaoskust pere tasandil. Viimasega on aga lood kehvad. Kaks kolmandikku Eesti gümnaasiumilõpetajatest pole kunagi kuulnud, kust raha tuleb. Neile pole keegi süsteemselt õpetanud majanduse üldist toimemehhanismi, pere-eelarve koostamist, investeerimise põhitõdesid ega säästvat ja vastutustundlikku hoiakut raha kasutamise suhtes.

Siinkohal tuleb tunnistada mõningast majandusteoreetilist vastuolu. Ühelt poolt kutsub majandusteooria (turunduse tugeval toel) üles rohkem tarbima (üha ebavajalikumaid asju), kuna see tõmbavat majanduse käima. Vaoshoitud sisetarbimine (loe: inimesed hoiavad raha pangas ja ei julge kulutada) hoiab praegu majandust vaos. Veelgi räigemad turunduskampaaniad kutsuvad üles kulutama ette, st tarbima täna homsete tulude arvelt. Tarbi-reisi täna ja maksa homme, krediit­kaart on ju olemas! Veel hiljuti kasvas majandus 11 protsenti aastas ja reaalpalk 15 protsenti. Miks mitte siis kõike seda endale lubada.

Teisalt on üheks makromajanduslikuks põhiloosungiks «Säästke!». Säästud on olulised nii isikliku ja pereelu stabiilsuse kindlustamisel kui ka majanduse pikaajalise kasvatamise seisukohalt. Ühtede inimeste säästud muutuvad finantsturu vahendusel teiste inimeste investeeringuteks ning see on ainus viis majandust kasvatada. Nimetatud vastuolu nimetatakse säästlikkuse paradoksiks: suurem sääst pidurdab jooksvat kasvu, ent edendab pikaajalist.

Kuidas peaks kõiges selles teoreetilises segaduses käituma endast ja oma lähedastest ning nende tulevikust hooliv indiviid? Jooksva tarbimise puhul sõltub kõik ajalistest eelistustest. Inimesed on väga erineval määral kärsitud. Täna laenu abil tarbida on tunduvalt kallim kui homme säästude abil tarbida. Seda enam, et homme saab tarbida palju rohkem kui täna. Eriti siis, kui näiteks autoostuks kogutav summa on vahepeal intressi kandma pandud.

Asjadel ja rahal on ajaline väärtus, st nende väärtus meie jaoks sõltub sellest, millisel ajahetkel, millises eluetapis me soovime neid tarbida. Miks on enamik inimesi nõus võtma eluasemelaenu? Põhjus on lihtne. Maja (laste kasvatamiseks) on mul vaja praegu. Kaks pensionäri ju ei vaja elamiseks suurt maja? Selle eest maksan ma pangale maja maksumuse koos intressidega kinni mitmekordselt. Teine võimalus oleks 30 aastat säästa ja siis kolida (pensionieas) kaks korda suuremasse majja. Aga … selleks ajaks on minu lapsed juba kodust lahkunud ja elavad omas (laenatud) majas. Niisiis, maja (korter, eluase) praegu või 30 aasta pärast on minu jaoks väga erineva väärtusega.

Lihtne reegel ütleb: laenu eest tasub osta midagi, mille väärtus on selleks ajaks, kui laen tagasi makstud, alles või heal juhul kasvanud (kinnisvara õiges kohas). Selles kontekstis tundub eriti jabura tegevusena auto liisimine. Välja arvatud juhul, kui auto on töövahend. Katta laenu abil jooksvaid kulusid pole mõistlik ei indiviidi ega riigi tasandil. Ent krediitkaardiäri kestab ja laieneb sellest hoolimata.

Enda ja oma lähedaste tuleviku kindlustamisel on kaks põhimõttelist võimalust. Esimene seisneb nn pensionisammastes. Sammasteks võivad olla kas minu lapsed või siis mitmesugused fondid. Lastega on see jama, et mõni läheb pätiks ja mõni kolib Austraaliasse. Fondide põhiprobleem on nende väärtuse langus järjekordse masu ajal. Seepärast ei tohigi jääda lootma pelgalt oma tulude kasvatamisele vanuigi. Sellele lisaks tuleb kindlasti pensionieas kulutusi kärpida. Seitsmenda korruse kommunaalkorteris on kindlasti kallim oma vanaduspäevi mööda saata kui linnalähedases ahjuküttega talumajas. Aga sellele sageli noores või keskeas ei mõelda.

Hea meel on tõdeda, et personaalsete finantside ja perede majandusliku jätkusuutlikkuse teema on päevakorras. Peale riiklike struktuuride (statistikaamet) on ka erasektor (sh Hill & Knowlton) oma uuringute kaudu aidanud probleemi tähtsustada. Eesti on juba august väljas ja lidub teistest kiiremini. Minu küsimus ei ole mitte, kas eestlased hakkavad vanu vigu tegema, vaid kunas. Aga lootus pidi viimasena surema.
 

Tagasi üles
Back