Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Käsitööõlle buum hakkab läbi saama

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Väiketootjate valik ühes New Yorgi baaris. | FOTO: Brendan McDermid/Reuters/Scanpix

Kümmekond aastat tagasi algas Ameerika Ühendriikides käsitööõlle buum, mis liikus edasi teistesse riikidesse, jõudes mõni aasta tagasi siiagi. Nüüd on turg aga küllastunud ja kiire tõus hakkab läbi saama.

Kui 1981. aastal oli Ameerika Ühendriikides vaid 50 pruulikoda, siis praeguseks on nende arv kasvanud 5300ni. Suurema osa moodustavad mikrotootjad, keda meil tavatsetakse nimetada käsitööõlle tootjateks.

Viimase aastaga kasvas pruulikodade arv küll endiselt pea poole tuhande võrra – 2015. aastal oli neid 4548 –, kuid tootmismahud on hakanud kahanema. Liitrites (õigemini küll barrelites) kasvas sealne tootmismaht eelmisel aastal kuus ning dollarites mõõdetuna kümme protsenti. Arvud on ilusad, aga kaugeltki mitte nii kaunid kui varasematel aastatel. Meenutagem näiteks aastaid 2012–2013, mil käsitööõlle tootmise maht kasvas 17,6 ning müük dollarites 20 protsenti.

Kui kümnendi eest, 2006. aastal oli käsitööõlle turuosa Ameerika Ühendriikide õlleturul 3,4 protsenti, siis eelmisel aastal oli selle osakaal kasvanud 12,3 protsendile. Eelmisel aastal avati Ühendriikides uus pruulikoda keskmiselt iga 11 tunni tagant.

Ehkki käsitööõlu on tulnud, et jääda, on vähemalt Ameerika Ühendriikides, aga ka terves reas teistes lääneriikides, buumiaeg läbi. «18-protsendilise kasvu aeg on ilmselt läbi. Seda seetõttu, et turg on paljuski küllastunud,» ütles uudisteportaalile Beverage USA õlletootjate assotsiatsiooni peaökonomist Bart Watson kevadel peetud telefonikonverentsil. «Niisugune kasvukiiruse jätkumine on nii suures tööstusharus peaaegu võimatu,» lisas ta.

Analüüsifirma Nielseni andmetel langes käsitööõlle müük USA jaekaubanduses selle aasta esimeses pooles 143 miljoni dollari võrra 2,3 miljardi dollarini. «Turg on liiga küllastunud,» ütles õlletootja Dogfish Head Craft Brewery asutaja ja tegevjuht Sam Calagione finantsportaalile Marketwatch. «Me liigume tempos peaaegu kaks uut pruulikoda päevas. Selline tempo ei ole jätkusuutlik,» lisas ta. Dogfishi 2016. aasta käive jäi aasta varasemaga samale tasemele.

Need mikrotootjad, kes on suutnud ennast suurtele maha müüa, on saanud oma kasvu säilitada.

Investeerimispanga Harding Loevner analüütik Richard Schmidt on toonud välja viis põhjust, miks käsitööõlu korraga plahvatuslikult populaarseks muutus.

Esiteks. Tarbijad hakkasid rohkem hindama luksuslikkust. Kõrgema sissetulekuga tarbija on valmis maksma teistsuguse joogi eest lisadollareid ja -eurosid. Hipsterid aga tarbivad kõike, mis on kohalik ja käsitöö.

Teiseks. Olemasolevate suurtootjate õlu on suhteliselt sarnase ja isikupäratu maitsega.

Kolmandaks. Muutused seadustes ja regulatsioonides võimaldasid õlletootmist lihtsamini alustada.

Neljandaks. Võrreldes teiste alkohoolsete jookidega, on väikestes kogustes kvaliteetset õlut teha lihtsam. Õlle koostisosad – linnased, pärm, humal ja vesi – on odavad ja kergesti kättesaadavad ning pruulimisseadmed samuti suhteliselt taskukohased ja hõlpsasti käsitletavad.

Mis veel tähtsam, pruulimine kestab nädalaid, aga veini ja mõne kangema alkoholi valmimine võtab aega kuid ja isegi aastaid.

Viiendaks. Erinevalt paljudest tarbekaupadest tarvitatakse toite ja jooke, eriti alkoholi ja sealhulgas õlut, sotsiaalselt, koos kaaslastega. Nagu muusika puhul on ka hinnangud õlle kvaliteedile ja maitsele subjektiivsed, mistõttu ei ole ei head õlut ega ka head laulu lihtne defineerida.

Kuna õlut tarbitakse sageli seltskonnas ning hinnangud on subjektiivsed, kipub õllejoomine muutuma osaks inimese kultuurilis-sotsiaalsest mainest. «Sest kes siis sooviks juua vanamoodsat õlut,» näitlikustab analüütik. Just seetõttu hakkaski moodsaks saanud käsitööõllede tootmine kiiresti kasvama.

Hoolimata eelistest seisavad käsitööõlle tootjad aga varem või hiljem silmitsi suurte väljakutsetega. Kuna turule on lihtne siseneda, on olukord seal muutunud äärmiselt killustunuks, mistõttu on tootjatel keeruline teistest eristuda ning oma brändi kujundada. USA, aga ilmselt ka teiste turgude tarbijad teevad ostuotsuse õlle nime, etiketi disaini ja valmistamiskoha alusel. Käsitööõlle nautijad on lojaalsed pigem õlle kategooriale kui konkreetsele brändile.

Analüütiku sõnul tuleb arvestada, et kui käsitööõlle revolutsioon alles algas, oli müügimeestel üsna lihtne uut sorti müüa, sest nõudlus uute maitsete järele oli suur ning baarid võtsid neid hea meelega müüki. Nüüd see nii lihtsam ei ole. «Kui oleksin olnud õlle hulgimüüja 10 aastat tagasi, oleksin kindlasti soovinud oma lattu uusimat õllemarki, sest need kõik oleksid üsna kiiresti kaupluselettidele läinud,» ütles Richard Schmidt. «Kuid praegu, kui mul on valikus viiskümmend käsitööõlut, peab mõtlema, kas mul oleks tõesti tarvis ka viiekümne esimest,» arutles ta.

LISALUGU

Milline on järgmine alkoholirevolutsioon?

Samal ajal kui käsitööõlle pruulikodade kasv USAs aeglustub, kasvab viski-, rummi-, džinni-, viina- ja tekiilatootjate arv ning nende turuosa. Kange alkoholi tootjad soovivad korrata käsitööõlle edu, jättes samas tegemata suurte õlletootjate vigu. Harding Loevneri hinnangul paistab käsitööna valmistatud kange alkoholi turg olevat samas seisus kui käsitööõlle turg 15 aastat tagasi. Olemasolevatelt tegijatelt hakatakse turuosa ära võtma. Mõned optimistlikud analüütikud prognoosivad, et kümmekonna aasta pärast kasvab käsitöönapsu turuosa 10–20 protsendini.

Samas pole kange alkoholi tootjatel selliseid eeliseid nagu õlletootjatel. Kange alkoholi tootmiseks on vaja suuremat oskusteavet ja rohkem algkapitali, samuti kulub toote valmimisele pikem aeg. Lisaks on kvaliteetset «ülemise riiuli» kanget alkoholi turul piisavalt, mis teeb olukorra uutele tulijatele keerulisemaks.

Tagasi üles