Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tuhat lugu magusas purgis

Vaata videost, kuidas valmib mesi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Lääne-Virumaal Inju külas pannakse purki kõiksugu meesegusid. Abielupaar Maire ja Igor Valtin alustasid oma ettevõttega Artocarpus 1997. aastal, kuid ettevõtjad on nad olnud juba 25 aastat, kui nad Tallinnast maale kolisid ja AS Martini nime all maakaupluste vallas tegutsesid.

Mesinikeks said nad aga puhtalt tänu juhusele – kui mõni peab mesilasi meelitama, siis Valtinitele tulid sülemid ise aeda kätte. «Ühel ilusal hommikul olid meil aias hästi ilusad ja suured sülemid puu otsas,» kirjeldas Maire Valtin.

«Me rõõmustasime ja jooksime välja, aga ega me ei teadnud nende pidamisest siis midagi.» Naise sõnul olid nende naabril sel ajal ka mesilased, aga kuna viimane käis tööl, siis võisid mesilased naabri juurest jalga lasta.

«Mesilased tahavad karjust, ta on ju metsloom, ja kui ta saab, siis ta vaatab metsa poole, kui temaga väga hästi ja oskuslikult ei osata tööd teha,» selgitas Maire.

Ettevõtte nime Artocarpus saamislugu on aga hoopis omapärane. Enne mesindusega alustamist tegutsesid nad AS Martini nime all (Martin on ühtlasi ka nende noorema poja nimi – M. J.), kuid kuna nende omakapital oli väike, siis pidid nad hakkama osaühinguks.

«Aga Martineid oli Eestis seitse tükki!» sõnas Maire ja lisas, et mõtlesid nii üht kui ka teist nime, kuid kõik olid üksteisega nii sarnased. «Võtsime siis entsüklopeedia lahti, panime näpu peale ja tuli Artocarpus.»

Aastaid hiljem, kui abielupaar Sri Lankal puhkamas käis, leidsid nad botaanikaaiast samanimelise puu. «Vaatasin, et nii suur puu, ja siis nägin nime – Artocarpus (eesti keeles leivapuu – toim)!» Igor märkas puu nime läbi fotoaparaadi objektiivi.

Abielupaari rajatud meeärist on praeguseks saanud neljaliikmeline pereettevõte. «Alustasime koos abikaasaga, aga nüüd on noorem poeg selle asja üle võtnud ja tema on ka maja Euroopa Liidu rahaga korda teinud,» rääkis Maire, ja lisas, et nüüd hakkab maja neile väikse jääma, aga seda paradoksaalselt just seetõttu, et viimased aastad on mesinikele kehvavõitu olnud.

Nimelt on pereettevõte otsinud endale lisatööd ja tegeleb lisaks enda mee valmistamisele ja pakendamisele ka teiste meetootjate mee pakendamisega. Pakendamiseks on vaja aga suuremaid ruume, kuhu meetünnid ja pakendatud meepurkide alused ära mahuks.

«Öeldakse, et ära pane munasid kõiki ühte korvi, et parem on, kui nad on laiali,» sõnas Maire. «Nii me siis toimetame, ja poeg mõtleb, et äkki peame natukene suuremaid ruume vaatama, sest kitsaks jääb.»

Ettevõte pakub teenusena ka teistele mesinikele mee pakendamist. Foto: Eero Vabamägi

Suur osa Artocarpuse meest läheb meesegude valmistamiseks. Mõte segada erinevaid asju mee sisse ja seeläbi ka neile lisaväärtust anda tuli pärast Rootsis ekskursioonil käimist, kus neile anti maitsta mett, millesse oli segatud vanillikaun.

«Tulime koju ja mõtlesime, et oi jummel, mida kõike võib meega teha! Ja nii me alustasime, kuivatasime-jahvatasime saialille, kummelit, marju» loetleb Maire esmaseid katsetusi. «Siis hakkasime müügiletti vaatama, et mis värvi võiks veel teha.» Nõnda sündis ka piparmündimesi.

«Inimesed küsisid meilt lõpuks, et kas teil heeringa saba pole, mida peale lutsutada, sest nii magus on. Mõtlesime, et teeme siis soolase mee ka, ja tegimegi soolase mee!» Igori sõnul on soolane mesi kõige minevam kaup. Tipphetkedel on nende tootevalikus olnud 26 erinevat meesegu.

Meeäri tootevalikusse kuulub ka mesi TÕMS, mille töötas välja Pärnu kardioloog Enn Lõuk. «T on taruvaik, Õ on õietolm, M on mesi ja S on suir,» selgitas Maire ja lisas, et kuigi koostisosad on teada, seisneb selle mee raviv toime just nimelt koostisosade õiges vahekorras.

TÕMSist võivad nii Igor kui ka Maire päevi rääkida, sellega olevat nii palju lugusid. Kõige põnevam lugu on aga seotud ühe noorpaariga, kes soovis last saada. «Olime Ida-Virumaal kuskil laadal ja üks noorik tuli noormehega ja küsis vaikselt, kas midagi sellist ka on, et lapsi saaks,» alustab Maire lugu.

«Ma ütlesin, et mina ka ei tea, aga proovige seda, see on jube hea asi.» Kolm kuud hiljem oli neiu Mairele helistanud ja öelnud, et ta on lapseootel. Sündis tüdruk.

«Ja siis aastaid hiljem enne jõule, istun kodus ja telefon heliseb, küsib seesama tüdruk, et kas te müüte veel Ida-Virumaal TÕMSi, oleksin väga huvitatud, me tahame poega ka saada! Me ei ole nüüd nendega kontakti võtnud, et kuidas see asi on, aga sellised kihvtid lood,» rääkis Maire.

Suure sortimendi seast võib leida ka tatramett, mis tellitakse sisse aga hoopis Leedust. Seda sellepärast, et kuigi Eestis kasvatatakse tatart, on meie kliima tatrale siiski liiga märg või külm, mistõttu tatar ei erita nii hästi nektarit.

«Eesti tatramesi võtab ainult kerge maitse juurde, aga niisugust tumedat värvi nagu Leedu omal ei tule iialgi Eesti tatrameest,» sõnas Marie. Igor lisas, et ka teised meetootjad toovad Leedust tatramett, aga paljud müüvad seda Eesti mee pähe.

«Aga kui sa oled ärimees, siis sa ei saa oma marki niimoodi täis teha, et pärast inimene kodus avastab, et talle valetati.»

Hiigelaegadel on Artocarpuse valikus olnud 26 eri maitsega mett. Foto: Eero Vabamägi

Paaril on peaaegu iga meesordi juurde rääkida mõni lugu. Kellel on aidanud mesi liigeseid tervendada, kes on parandanud meega murtud südant. Ideid erinevaid asju mee sisse segada tuleb aga kogu aeg, ka keset ööd.

«Vahel tuleb mõni hea mõte, siis panen selle kirja ja hommikul vaatan, et mis ma sinna pimedas kirjutasin – ainult märksõna,» naerab Maire.

Juba teist aastat müüb ettevõte mett ka tuubis. Foto: Eero Vabamägi

Pereettevõte julgeb riskida nii sortide kui ka pakendivalikuga. Nii müüvadki nad juba teist aastat mett ka tuubis. «Alguses kõik vaatasid, et hambapasta või pasteet või marmelaad,» rääkis Maire, kelle sõnul koguvad tuubid järjest rohkem populaarsust.

Nende müügi edukus laadal sõltub aga väljapanekust. «Olime Karksi-Nuias meefestivalil ja meil oli kaks lauda. Ühe laua peal olid ainult tuubid hunnikus ja me pole elus nii hästi müünud,» kirjeldas Maire.

Meesegud valmistatakse kõik vurritatud meest. «Siis tal kristall praktiliselt puudub ja tema sisse on võimalik kõiksugu asju segada,» sõnas Maire, ja lisas, et kui vurritamata mee sisse midagi lisada, siis tõuseb lisatud asi üles ja meel kaob kaubanduslik väärtus.

Enne meele toiduainete lisamist tuleb mesi vurritada. Foto: Eero Vabamägi

Algusaegadel nimetati abielupaari meesolkijateks, sest kõik olid harjunud, et mesi on puhas. Nüüd võib aga ka teiste meemüüjate lettidelt leida erinevaid meesegusid. Maire sõnul ei riku mee segamine teiste toiduainetega mett.

Kuigi esialgu võib tunduda, et segu tootmine on tavalisest meest odavam, siis naise sõnul see päris nii ei ole. «Muidugi kulub elektrit, masinad pidime selle jaoks ostma, ja kulud on suuremad, aga elus on niimoodi, et kui sa raha välja ei käi, siis ei tule ka sisse,» õpetas Maire.

Suurt muret teeb nii nende ettevõttele kui ka teistele mesinikele pestitsiidide kasutamine. Valtinid plaanivad seoses sellega isegi kohtuteed käima hakata. «Põllumees ütleb, et ta ei ole teinud, ometigi analüüsid näitasid, et põllud on mürgitatud,» ütles Maire nõutult.

«Taanis on nii, et kui põllumees sellise asjaga hakkama saab ja analüüsid seda näitavad, siis võtab rahakoti välja ja lihtsalt peab kinni maksma.» Eestis tuleb aga Maire sõnul asjaga kohtusse minna, et põllumehe tehtud kahjud mesinikele kinni makstaks.

Tagasi üles