Võimuvõitlus Estonia puiesteel

Jaan Männik

FOTO: A.Peegel

Pankuri kapital pole kullakangides, vaid usaldusväärsuses. Selle nädala teisipäeval mängis Eesti Pank suure tüki usaldusest maha, kui sundis skandaal­sel viisil lahkuma kaks panga asepresidenti, Märten Rossi ja Rein Minka. Paleepööret juhtis Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik.


Tavalises asutuses või firmas võib nõukogu tegevjuhtkonna lahti lasta siis, kui heaks arvab. Keskpangas nii ei ole. Männik on ise öelnud, et keskpanga president ja asepresidendid võivad küll ise tagasi astuda, kuid nõukogu neid vallandada ei saa.

Kümme aastat Eesti Telefoni ja Eesti Telekomi juhtinud Männik on aga harjunud otsustama ja vastutama. Pooleteise kuu pärast täitub tal nõukogu esimehena kolm aastat. Panga president Andres Lipstok, aga ka Ross ja Minka olid ametis juba enne Männiku määramist. Nii on Männik olnud kolm aastat keskpanga pantvang, kel on volitused, mida pole saanud kasutada.

Häälte jagunemise järgi teisipäeva pärastlõunal toimunud hääletusel saab öelda, et Männikul on Eesti Panga nõukogus nii pooldajaid kui ka vastaseid. Rossi mahahääletamisel oli Männikul väidetavalt kolm liitlast, Minka vastu sai Männik kokku viis häält.

Et paika panna endale sobiv presidendikandidaat, peab Männik leidma endale neli liitlast, sest erinevalt asepresidentide hääletusest presidendikandidaadi hääletusel tal kaht häält pole.

Männik pole oma vastumeelsust Eesti Panga tegevjuhtkonna suhtes varjanud. «Eesti Panga juhtkonnal, nõukogul ja ühiskonnal ei ole praegu ühesugust nägemust, mis on Eesti Pank,» ütles ta vähem kui aasta pärast ametisse astumist.

«Mis te arvate, kas Eesti Panka Euroopa Keskpangas üldse keegi kuulab?» esitas Männik retoorilise küsimuse 2010. aastal. Männik ütles mullu ka näiteks seda, et Lipstok ei ole eriti palju energiat kulutanud muudatuste ettevalmistamisele, mis kaasnevad Eesti liitumisega euroalaga. Ühesõnaga, juba ammu on olnud selge, et Männik pole Eesti Panga juhtkonnaga rahul.

Männiku argumendid on, et Eesti Panga juhtkonnas peavad töötama rahvusvahelise kogemusega inimesed, kes suudavad end väljendada nii, et neid Frankfurdis Euroopa Keskpangas kuulatakse. Männik nõuab, et Eesti Pank peab hakkama saama väiksemate kuludega, sealhulgas ka väiksemate palkadega. Samuti nõuab ta suuremat avatust ja seda, et Eesti Pank nõustaks valitsust ja ettevõtteid.

Need on ilusad argumendid, aga kui neid kaaluma hakata, siis on nad üsna sisutühjad. Palgateema on puhas populism, sest rahvas armastab neid, kes kõrgepalgaliste kohta halvasti ütlevad.

Avatust mõõta on võimatu. Ja mis puudutab nõustamist, siis näiteks peaminister Andrus Ansip tunnistas sel nädalal, et valitsus sai kriisiajal keskpangast suurepärast ekspertabi. Alati saab paremini, odavamini, arusaadavamalt, aga ikkagi tundub, et need on otsitud põhjused.

Mis on siis tegelikud põhjused? Võib-olla püüab Männik täita nende mõjukate ärimeeste soove, kes kunagi mõnes kommertspangas raha kaotasid ja arvavad, et Eesti Pank käitus nendega ülekohtuselt. Võib-olla tegutseb Männik rootslaste huvides, kes tahavad nõrgestada siinset keskpanka.

Aga võib-olla tahab Männik ise panka juhtida. Versioonid on erinevad ja ükski neist ei pruugi tõele vastata.

Kõigele lisaks on oma roll ka Lipsto­kil, kes esitas asepresidendi kandidaadid nõukogule olukorras, kus oli selge, et hääled ei ole koos. Lipstok pani ise oma meeskonna häbiposti, ilmarahvale naeruks.
 

Tagasi üles