Argo Ideon: panga must teisipäev

Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Must oli see teisipäev kindlasti Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki jaoks. Lükates tagasi kaks tema esitatud asepresidendikandidaati, avaldas Eesti Panga nõukogu sisuliselt umbusaldust ka Lipstokile endale, kelle ametiaeg lõpeb alles järgmise aasta juunis.

Juhtum on avalikkusele suhteliselt ootamatu ja paneb küsima, mis kass on Eesti Panga juhtorganite vahelt tegelikult läbi jooksnud. Igaüks, kel vähegi ettekujutust, kuidas sellisel tasemel kaadriotsused sünnivad, taipab ju, kuis asjad harilikult käivad. Vaid naiivne võiks uskuda, et pangapresident mõtleb üksinduses oma ettepaneku läbi ning toob selle välja alles nõukogu koosolekul.

Ei – tavaliselt nõukogu üksnes vormistab varem lepitu. Tegemist pole ju riigikoguga, kus salajasel hääletusel võib õiguskantsleri või riigikontrolöri kandidaadi puhul jääda teatud protsent ebakindlust. Eesti Panga nõukogus on koos esimehega vaid kaheksa liiget, kelle poliitilised eelistused ja suhtumine asjadesse on juhatusele hästi tuntud.

Kui Lipstokil on asepresidendikandidaadid olemas, siis eeldab loomulik asjade käik, et algab eeltöö nõukogu liikmetega. Kas tegemist on vastuvõetavate kandidaatidega, selgub ruttu. Küsimuste korral veendakse nõukogu liikmeid argumenteeritult ning kogutakse nii ametlikuks nõukogu istungiks juba ette vajalik toetus.

Kui aga eelnevalt ilmneb, et need kandidatuurid ei saa praeguses keskpanga nõukogus toetust, tuleb suurema kärata leida uued. Küsimus ei ole selles, kas asepresidendid Märten Ross ja Rein Minka said tööga hakkama või ei.

Võib-olla on näiteks Ross nõukogus kellegi meelest hoopis liiga tark või lihtsalt nägu ei meeldi – ka sel juhul on fakt, et panga presidendi ülesanne on asjaosalised ümber veenda või esitada muu pädev kandidaat, kellele on võimalik saada heakskiit. Keskpanga asepresidendi Rein Minka eilne kommentaar toimunule oli reljeefne, ent üpris asjakohatu.

Minka võrdles olukorda tuntud ütlusega, et äraaetud hobused lastakse ju maha. Tegelikult ütleb aga seadus, et Eesti Panga asepresidendi ametiaeg on viis aastat. Inimene, kes on juba 2000. aastast asepresidendi tööd teinud, ei saa pidada kohta eluaeg endale kuuluvaks.

Omandatud kogemust ei saa temalt nagunii keegi võtta ning eurole ülemineku edukas korraldamine peaks ju olema suurepärane hüppelaud edasiseks karjääriks. Ma ei üllatuks samuti, kui asepresidendid pälviksid lahkumisel kopsaka kompensatsiooni – eelmine pangapresident Vahur Kraft sai minnes nõukogult preemiaks ühe aasta palga.

Tagasi üles