Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Graafik: palgakasv hääbub pärast 40. sünnipäeva

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Silver Alt

Kõige paremat palka saab Eestis mees, kes on sündinud ajavahemikus 1978–1984, ning töötab ettevõttes, mis kuulub vähemalt osaliselt väliskapitalile, asub Tallinnas või Harjumaal ja tegutseb IT-valdkonnas, selgub Fontese värskest palgauuringust.

«Palgad on kõrged veel arhitektuuris, finantsvaldkonnas, andmeanalüüsis, toodete ja teenuste arendamise valdkonnas. Kõrgem palk eeldab ka töökogemust ning seepärast on see vanusegrupp tipus,» rääkis Fontese partner Irja Rae.

CV Keskuse analüüsist selgus, et kõrgelt haritud töötajate palgaootus kasvab kiirelt kuni 30. eluaastani, saavutab kõrgtaseme 30. ja 40. eluaasta vahel ning hakkab tasapisi langema alates 43. eluaastast; langus kogub hoogu 58. eluaastast.

«Statistikat analüüsides ei tohi aga unustada, et valimis on korraga erinevate põlvkondade esindajad, kelle ootused tööle ja töötasule on väga erinevad. Tänane kõrge palk võib olla uue generatsiooni eesmärk juba 25. eluaastaks,» rääkis CV Keskuse Baltikumi kommunikatsioonijuht Henry Auväärt.

Rae sõnul on mujal maailmas karjääriredel Eestiga võrreldes pikem, ettemääratum ja jäigem. «Seal on parima palgaga tõenäoliselt need, kes on sündinud 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses,» ütles ta.

Maailma Majandusfoorumi tulevikutööde raporti kohaselt sõltub eelolevatel aastatel kõik aga sellest, kui kiiresti suudetakse omandada uusi oskusi. «Olen veendunud, et 1980.–1990. aastatel ja hiljem sündinud noorte seas leidub just nende uute oskustega inimesi, keda tööjõuturg hakkab kõrgelt väärtustama,» rääkis Rae.

Palgatase on madal n-ö vanadel erialadel: laondus ja logistika, transport, jaekaubandus, teenindus.

Sel aastal oli neil eestimaalastel, kelle palk tõusis, sissetuleku kasv suurem kui mullu. Palk aga kerkis varasemaga võrreldes väiksemal hulgal inimestel.

Rae hinnangul on põhjus ilmselt selles, et palgakasv käib väga paljudele ettevõtetele üle jõu. «Siis nad vaatavad täpsemini, kellel ja miks oleks tarvis palka muuta. Eesti inimesed ei ole tõesti kunagi nii suurt palka saanud kui praegu. Palgad on kasvanud kõikides piirkondades ja kõikidel erialadel,» märkis ta.

2009. aastast alates on kiiremini hakanud tõusma oskustöötajate ja tööliste palgad. Nende tööotsingud ei ole toimunud Tallinnas, vaid sageli on nad tööle läinud piiri taha.

Viimastel aastatel on hakanud vähenema tulemustasu tähtsus ja sissetulek on kasvanud põhipalga arvelt. «Võrreldes masueelse ajaga (enne 2008. ja 2009. aastat – toim) on see kõige suurem muutus üldse. Toona oli palju ametikohti, kus muutuvpalga osakaal oli 40 protsenti või rohkem. Pool teenistust saadi tulemustasuna. Tulemustasu maksti ka raamatupidamises ja personalijuhtimises, kus tulemusi on keeruline mõõta,» märkis Rae.

Soov tulemustasu tähtsust vähendada on ettevõtetes tulnud pigem juhtkonnalt.

«Muutuvpalga tralli on keeruline administreerida. Tihtipeale maksti inimestele tulemustasu ka asjade eest, mis ettevõte tulemusi ei parandanud. Neid skeeme pidi üle vaatama ja siis leiti, et teatud osast tuleks loobuda. Täna makstakse Eestis tulemustasu loogilistes kohtades, näiteks müügitöös, ehituses ja tootmises. Tore trend on veel see, et ettevõtteid, kes maksavad tulemustasu aasta ja pikema perioodi peale, on juurde tulnud,» rääkis Fontese partner.

Ka Euroopa riikidest pärit omanikele kuuluvates ettevõtetes ei ole tavaline tulemustasu väga suur osakaal.

Fontesega koostöös 150 riigis korraldatud Merceri talendiuuringu kohaselt otsivad suurfirmades töötavad inimesed üha enam töökohta, mis sobiks just nende vajadustega.

«Eestis on juba pikka aega mõnes rollis olnud võimalik tööaega sättida ja töö tegemise kohta valida. Oleme paindlikkuse osas esirinnas,» kinnitas Rae.

Pigem on tema sõnul ettevõtete jaoks murekoht see, kuidas läheneda nendele rollidele, kus paindlikkus pole võimalik. Samuti tuleks silma peal hoida liiga innukatel töötegijatel, et nad läbi ei põleks. Palgapaketi osaks olev paindlikkus ja ettevõtte väärtused on ka Eestis töökoha valikul üha olulisemad.

«Kas inimesed suudavad ennast ettevõttega seostada. Kas mu ettevõte on sotsiaalselt vastutustundlik? Kas ma räägin oma töökohast uhkusega?» nimetas Rae sagedasi küsimusi.

Sotsiaalse vastutustundega seostub Fontese partneri sõnul ka elamisväärne palk. «Eestis on sellest vähe räägitud ning arvatakse, et see on ametiühingute teema. Tegelikult on see aga ka ettevõtete mure,» rääkis ta.

«Kui ma defineerin ennast sotsiaalselt vastutustundlikuna, kas ma pakun siis oma inimestele palka, millega nad suudavad toime tulla? See ei ole miinimumpalk, see on palk, mille eest töötaja koolitab oma lapsed ja rendib korteri – elab tavalist elu. Ehk et sa elad mõistlikult, mida iganes see siis ei tähenda,» lisas Rae.

Elamisväärne palk tähendab erinevatele inimestele aga väga erinevat summat. Auväärti sõnul võib ka kümnekordset Eesti keskmist töötasu teeniv tippjuht öelda, et tuleb vaevu ots otsaga kokku.

«Kevadine Palgainfo Agentuuri ja CV Keskuse uuring, kus osales üle 10 000 töötaja, näitas, et rahulolematus töö tasustamisega on kasvanud. Kui aasta tagasi ei olnud oma põhipalgaga rahul 35 protsenti uuringus osalejatest, siis sel kevadel oli neid 39 protsenti,» rääkis ta. «Elamisväärse palga piirile võib viidata fakt, et rahulolematus põhipalgaga langeb 15 protsendile, kui töötaja palk on 1192 eurot ja rohkem.»

Tagasi üles