Andrus Karnau: haardega firma
23. aprill 2011, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel nädalatel on ohtralt kõneainet andnud riigifirma Eesti Energia. Viru Keemia Grupi endine töötaja Mati Pallasma kirjutas siinsamas ajalehes («Kas põhjendatud optimism või kontrollimatu avantürism?», PM 30.03), et kui Eesti Energia välisprojektid ebaõnnestuvad, siis tuleb kodumaal hakata pensione kärpima.
Ta andis ka mõista, et elektri hinna tõus on seotud Jordaania ja Ameerika õliprojektide rahastamisega. Mõni päev hiljem võttis sõna mõjukas poliitik, öeldes, et talle teeb tuska, et riikliku energiafirma väärtus on viimase aastaga kasvanud. Võrreldes mullu kevadega, kui Eesti Energia ihkas Londoni ja Tallinna börsile, on firma väärtus hoopis suurem.
Firma väärtuse kasvu põhisüüdlane astus küll kohe meedia rambivalgusse, sest 1. aprillil avalikustatakse riigifirmade juhtide palgad. Viha ja kadedus paisus nii suureks, et riigi suurima päevalehe veergudel ilmus ettepanek, et Eesti Energia juhtide palk võiks olla pöördvõrdelises sõltuvuses elektrihinnast.
Et kui hind langeb, siis juhtide palk tõuseb ja vastupidi. Mõni päev hiljem nägin, kuidas see ettepanek oleks peaaegu saanud rahvusringhäälingu pikkade traditsioonidega vestlussaate kõneaineks. Õnneks ei võtnud väitlejad vedu.
Pallasmal oli tuline õigus, kui ta ütles, et põlevkiviõlitööstuse projektid peidavad endas suuri riske. Tehnoloogilisi, ärilisi, poliitilisi. Hinnanguliselt tähendab Ameerika projekti täielik äpardumine 30–40 miljoni euro suurust kahju.
See on aga Eesti Energiale jõukohane risk ja kui see ka juhtub, pole pensionikassa kallale kindlasti vaja minna. Pensionikassaga ähvardamist oli Pallasmal vaja muuks – et anda kaalu oma peamisele ettepanekule, milleks on riikliku energiafirma tükeldamine.
Kui tasuta elekter meile juba nii kallis on, siis võiks seda nõuda mitte ainult Eesti Energialt, vaid ka teistelt firmadelt: Fortum, Dalkia, VKG, tuuleparkide omanikud. Niisamuti võiks ka teiste firmade juhte premeerida vaid siis, kui firma tulud ja väärtus jõudsalt vähenevad. Selline kord võiks olla kohustuslik kõikidele Eesti äriühingutele. Lisan igaks juhuks, et viimased kolm lauset oli puhas iroonia.
Võrreldes näiteks Soome Fortumiga on Eesti Energia üsna tagasihoidlik tegija. Soomlaste haare Venemaal teeb kadedaks nagu ka börsil noteeritud, ent Soome valitsuse kontrollitava Fortumi tarmukus muudes riikides. Ka Eestis.
Eesti Energia välisprojektid on selle kõrval nagu lapsemäng. Kuid kuna meie riigifirma konkurendid on närvilised, tundub neil olevat üsna hea haare.